Esileht » Arvamused » Arvamus »

Maaelust ja haldusreformist

15.02.2012 | | Rubriik: Arvamus

Vaba ja tugev saab olla ainult see riik, kes on võimeline oma rahvast ära toitma. Jätkuv linnastumine ja maa tühjenemine võib ent saada saatuslikuks Eesti riigile ja rahvale, kui selles osas lähemal ajal mingit muutust ei tule.
Sundkollektiviseerimine hävitas peretalud ja kogu traditsioonilise maakultuuri, mis olid ökoloogilise kasvatuse parimaks kooliks. Nõukogude riigikapitalistliku võimu sundkorras rajatud ühismajandid olid ju tegelikult riiklikud nn Kremli karjamõisad, kus kogu ühistulise ühiskonna ja kultuuri mõte ja tuum olid pea peale pööratud.
Nime järgi ühistuline põllumajanduskultuur oli tegelikult loodud püramiidselt – ülevalt allapoole – ja kujutas endast maaelanikkonna orjastamise ja ekspluateerimise kõige räigemat vormi. Kurb on see, et kõik sõnad, mis olid ja on kuidagi seotud ühisuse mõistega, hakkasid kandma risti vastupidist tähendust – kui miski on kollektiivne, näiteks kolhoos, siis ei tähenda see veel kaugeltki mitte ühistulist. EELK säilitas ehk ainsana sel ajal mingigi eheda ühisuse ja ühistegemise tuuma, vähemalt vaimses mõttes, aga ka pakkudes täiesti füüsilist osadust ja ühistunnet.
Alates taasiseseisvumisest on Eesti maaelus toimunud vägagi radikaalsed muutused: massiline sunderastamine ning strukturaalne privatiseerimine ja dereguleerimine, kapitalistliku vaba ettevõtluse tungimine praktiliselt igasse elusfääri, põllumajandustootmise lagunemine ja töötuks jäänud maaelanike massiline lahkumine linnadesse ja/või välismaale. Kõik see on tegelikult viinud maaelu ja -kultuuri hävingu piirile.

Kuidas edasi?
See peaks olema küsimus ja tõsine kaalumise koht mitte ainult valitsusele ja vabakondadele, vaid ka kirikule. EELK kogudustest 4/5 on ju maakogudused ja kirik ei saa mingil juhul eemale jääda maaga ja maaeluga seotud muredest ja probleemidest. 
Kui Jeesus ütleb: «Minu Isa on aednik!», siis kristlastena peaksime olema parimad aedniku õpilased, mitte lihtsalt kultuse teenrid ja liturgia läbiviijad. Apostel Paulus kirjutab roomlastele, et kogu loodu ootab pikisilmi Jumala poegade ilmsikssaamist!
Juba Pauluse ajal oli linnastumine põhjustanud ääremaade tühjenemist ja maaelu hävingut. Suurte latifundiumite tekkimine viis maa tühjenemisele – maarahvas kolis või küüditati lihtsalt linna, kus oli piisavalt leiba ja tsirkust. Sarnane muster kordub globaalses kultuuriloos debiilse järjekindlusega – ikka ennasthävitav segu linnastumisest, tsentraliseerimisest ja militariseerimisest.
Meie praegustest probleemidest kõige tõsisem on maa müümine välismaalastele, nii juriidilistele kui füüsilistele isikutele. Selle tulemusena võib varsti olla eesti maarahvas üldse ilma maata.
Eesti riigil ja rahval on tegelikult valida kahe tee vahel: kas USA indiaanlaste saatus – nüri elu reservaatides ja võileivahinnaga mahamüüdud maa (ehkki see maa lihtsalt peteti indiaanlastelt välja!), või Kanada indiaanlaste ja Uus-Meremaa aborigeenide tee, kus maad anti kolonisaatoritele ainult rendile, aga ei müüdud kunagi. Maa müümisel ja rentimisel on ju fundamentaalselt erinevad õiguslikud tagajärjed.
Praegu on vajalik ja võimalik läbi vaadata senised maa ostu-müügilepingud, muutes need tähtajalisteks rendilepinguteks, kusjuures maa jääks eestlastele – Euroopa indiaanlastele. Kui meie kirik selles osas mingeid samme ei astu ja distantseerub – kas ülbusest või rumalusest – kogu probleemiringist, siis võtab kirik enese peale rahvuskultuuri hävitamise kaassüü ja ühel hetkel leiame ennast koos oma rahvaga moonakate ja rentnikena oma esivanemate maal.

Omanikele otsustusõigus
Eesti rahvusriigi taastamine õnnestus Eesti kodanike registreerimise alusel. Sama tuleb teha nüüd ka maaomanike registreerimisel põhineva kihelkondliku ühistulise kultuuri taastamisel.
Järgnev kolmeosaline tee, mis maksimaalselt arvestab Eesti ajaloolist haldusjaotust ja toetub kihelkondadele, võiks olla ka haldusreformi aluseks.
• Tuleb registreerida kõik maaomanikud seisuga 21. juuli 1940 ja nende järglased kihelkondlikul alusel.        
• Kihelkonna maaomanikest tuleb moodustada kihelkonna maakogu.
• Kõik tehingud kihelkonna maaga kuuluvad ainult kihelkonna maakogu kompetentsi.
Selline asjade käik tagab eestlaste kui põlisrahva säilimise ning kohaliku kogukonna taastumise ja tugevnemise, lähtudes kohalikest ja ökoloogilistest nõudmistest, mis omakorda tagab rahvusriigi säilimise – mitte ainult abstraktse rahvuskehana, vaid ka täiesti konkreetse looduse ja keskkonnana.
Tallinn ei saa olla mingi ideaalne «Neljas Rooma», kus elab 90% rahvast ja kust juhitakse kõiki ja kõike, vaid ainult võrdne linn teiste linnade hulgas. Seega me räägime radikaalsest detsentraliseerimisest ja deurbaniseerimisest.
Kiriku põhiülesanne on luua Jumala õigus- ja rahuriik maa peale. Olemuslikult tähendab see kultuuri ja religiooni täielikku desarmeerimist ja demilitariseerimist, mis omakorda toob kaasa vajaduse toimiva teoökoloogia/ökoteoloogia järele. Milline see võiks olla?

Kiriku osalusest
Ökoteoloogia on kosmoteand­ri­line – kolmemõõtmeline: loo­-
dus + Jumal + inimene. Ökoteoloogia on müstiline/aegruumiline ja oikumeeniline teoloogia. Koostöös Jumalaga oleme maailma kaasloojad.
Seega peame kirikuna olema valmis tegelema ka maakultuuri ja maainimeste probleemide ja igapäevaelu küsimustega: mida peaks maaomanik tegema oma maaga, kuidas harida maad mahedalt, kas ja kui palju võtta rahalisi kohustusi, kui palju üldse loodusele vahele segada, kuidas hooldada metsi ja veekogusid jne. Peaksime olema võimelised pakkuma integreerivat nägemust ja prohvetlikke visioone, mitte niivõrd tehnilisi teadmisi ja oskusi.
Kust tulevad hingekarjased, kes on näinud nägemusi, saanud ilmutusi ja on võimelised tajuma tervikpilti? Vajame seminari/kommuuni tüüpi kiriklikku õppeasutust.
See võiks asuda mõnes kenas vaikses maapastoraadis, kus üliõpilased elaksid, õpiksid ja töötaksid koos 2–3 aasta jooksul. Seda tüüpi õppeasutus saaks hingekarjastele anda unikaalsed kooselamise ja koostöötamise oskused ja kogemused – just selle, millest praegune kirikuõpetajate kaader kõige enam puudust tunneb: teadmised, oskused ja võimekus olla oma elus ja töös empaatiline, loov, säästlik, mentaalselt ja füüsiliselt taaskasutav, osadust tugevdav. Ja tähtsaimana – valmisolek näha nägemusi, saada prohvetlikke ilmutusi ning võime oma ilmutusi ja nägemusi läbi katsuda ja teistega jagada.
Meie tulevased hingekarjased sõna otseses mõttes valdavad Kristuse kolme ametit – prohvet, preester ja kuningas – või ei vaja neid ja nende juhitavat kirikut enam keegi.

Vello Salum
,
emeriitõpetaja

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)