Esileht » Arvamused » Kolumn »

Maaelu võludest

15.03.2017 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Kes oleks kakskümmend aastat tagasi arvanud, et mina kolin ükskord maale! Mu lähedased teavad, kui vähe ma sallin rohimist ning kuidas kardan usse ja sitikaid.
Ja siin ma nüüd olen! Maal. See kõik võttis aga aega. Esimene plaan maale kolida oli 15 aastat tagasi, aga tookord sai notariaeg tühistatud ja mõeldud, et me veel nii noored, küll jõuab. Tegelikult pean meid ikka veel noorteks, kuid selle otsuse vastuvõtmist üheks täiskasvanuks saamise ilminguks. Maaelu ise on saanud nüüdseks sootuks teise värvingu kui paarkümmend aastat tagasi.
Lapsepõlves tundusid maal elatud suved tõelise vangilaagrina. Ma lihtsalt olen olemuselt nii linnainimene. Tegelikult polnud minu maakodu teab mis kauge kolgas, kõigest 35 km pealinnast. Vanavanematel oli vaid üks lehm ja pull, laudatäis kanu, kuri kukk ning koer ja kass.
Laste ülesanne oli imelihtne: rohi peenraid, vii kanadele rohtu ja puhka! Linnavurlele, nagu mina olin, tundus ka see juba totaalse sunnitöölaagrina. Oli täielik õnnistus, kui ma 14aastasena esimest korda kirikunoorte suvepäevadele pääsesin ega pidanudki kolm kuud vaid maal veetma.
Aastal 2017 olen aga jõudnud niikaugele, et suisa elangi selles kolkas ja sõna otseses mõttes naudin maaelu. Meil on tänapäevane maaelu. Pole loomapidamist ja pole kindel, et meil ka suurt potipõllundust kevadel saab olema.
24 aastat tagasi käisin esmakordselt Saksamaal Herrnhutis vennastekoguduse hällis. See käik jättis kustumatu mulje. Mulle tohutult meeldis, kuidas inimesed tulid selles väikelinnas kodudest välja, kui kirikukellad hakkasid helisema. Nad elasid kirikule nii lähedal, et ei pidanud jumalateenistusele tulemiseks rohkem aega võtma kui mõned minutid. Minule, kes ma olen terve oma elu sõitnud igal pühapäeval 35 km, et jumalateenistusele jõuda, oli see meeliülendav kogemus.
Nüüd avastasin ühel jaanu­a­ri­kuisel jumalateenistusel kodukirikus, et mul ei ole kõht tühi ning saan rahulikult istuda ja kuulata. Ma tean, et see kõlab paljudele teisejärgulise probleemina. Minule, kelle jaoks pühapäev on olnud aastaid üks nädala tihedamaid tööpäevi kirikus, oli see avastus tõeline rõõm.
Põhjus väga lihtne! Ma ei joonudki hommikukohvi neli tundi tagasi pealinnas, vaid pool tundi tagasi siinsamas kiriku lähedal. Sealt edasi on olnud jumalateenistusel viibimine ja pühapäevased kooriproovid puhas rõõm. Lumm, mida tundsin Herrnhutis, on saanud tegelikkuseks.
Kunagi ütles pastorist onupoeg, et tead – tõeline elu, see toimubki maal. Tookord noogutasin kaasa ja mõtlesin endamisi, et räägi, räägi … Nüüd, linnainimesena maal elades tundub mulle aina rohkem, et tal on õigus. Ma ei pääsenud linnas kunagi võõrastele inimestele nii lähedale, et nende loost osa saada. Ma ei ole kunagi linnas näinud looduse eri nüansse talvisel ajal.
Mul on hea meel, et leidsin maal sobiva töö – pean suhtlema inimestega. Hiljuti kutsuti mind kui kohalikku avaliku elu tegelast valla pensionäride kohvihommikule. Läksin kohale, muie suul, et mis nüüd mina. Kokku oli lepitud, et vestleme kultuursetel ja intellektuaalsetel teemadel umbes tunnikese.
Aga maal on aega! Plaanitud tunnist kujunes kolm tundi. Ma sain neil võtta maha teatud hirmu ka kiriku ees, sest tegemist on inimestega, kelle noorusaeg ja peamised tööaastad jäid nõukogude perioodi. Parimal juhul on nad ristitud, kuid enamik neist pole jõudnud leerikooli.
Vaatamata minu praegusele ilmalikule tööle jõuan ma ikka ja jälle inimestega vesteldes vaimulike teemadeni. Vahel tundub, et olen justkui kanal, sidevahend tavainimestele, kel on kadunud otsene suhe kogudusega. Ka pensionäridega kohtumisel jõudsime korraga kõiki, eriti nende eas inimesi puudutava teemani – surm. Korraga oli laua ümber kaheksa inimest, kes vaatasid mulle otsa ja ootasid vastuseid. Ühel neist oli abikaasa nii raskelt haige, et tema küsimus oli: mis siis saab, kui …?
Kui tänapäeva noored julgevad küsida, otsida ja uurida, siis nemad on generatsioon, kellel on tohutult küsimusi, kuid vähe vastuseid. Kuidas jõuda nendeni? Nemad ei käi JäPel või mõnel muul vahval üritusel. Mulle tundub, et nendeni jõuamegi kõige paremini meie, ilmikud, olles madalaks lävepakuks seal, kus vaja. Küllap antakse see õige koht ja aeg, kus vastata nii, nagu oskad ja suudad, ning öelda, et edasiste küsimustega tule koguduse juurde.
Niisiis, maaelu. Ma ei taha mingil juhul seda linnaeluga vastandada, sest mingi osa minust igatseb endiselt linnamelu ja elu ning olu. Võimalik, et just seda anonüümsust, mida mul nüüd enam ei ole. Mulle tundub, et igal pool on tore. Lihtsalt igale asjale on oma aeg.

sigridpold2

 

 

 

 

Sigrid Põld,
kolumnist

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.
(Lk 19:10)