Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ma olen Tartu… ja Sina oled…

16.11.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Hiljuti Tartus peetud maaelufoorumil tutvustasid maaülikooli õppejõud Eesti maaelu arengustsenaariume, mida küll ei saa pidada prognostilisteks, kuid millest on kahtlemata kasu, mõistmaks trende ja võimalikke arenguid ning leidmaks lahendusi eri valdkondade probleemidele.
Eksperdid korraldasid ajurünnakuid, et selgitada välja n-ö liikumapanevad jõud, olgu need siis poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed, keskkonnaalased või tehnoloogilised. Arvestades ajalise piiranguga aastani 2030 saadi hulk motivaatoreid, mille fooni iseloomustasid kas madal või kõrge innovatiivsus ning hea või halva taristu olemasolu. Analüüsist tulenevalt jõuti nelja mudelini, mis kõik põhimõtteliselt võimalikud – need olid Rahvuspark, Eesti matus, Leiutajateküla ja Kuldaeg.
Esimese puhul oli küll taristu heal tasemel, kuid inimesed piltlikult öeldes jäänud õilmitsema oma kuppelmaastikele, arutlemata selle üle, millist ühist kasu see kogukonnale annab. Eesti matuse juures oli pilt veelgi hullem ning silme ette tuli vägisi kujutlus soises metsatukas üksinda uitavast viimasest eestlasest. Leiutajateküla kirjeldati kui kehva taristuga, kuid ettevõtlikku külahullude seltskonda, kelle kasvatatud Peipsi sibula kõrval on Euroopa turul minev kaup ka naabri-Antsu kapukad. Kuldaja plaanis oli kõik hästi, justkui oleksid protestantlik eetika ja kapitalismi vaim teineteisele jälle suud andnud.
Õigupoolest tundsin ma sisimas veidikest kadedust, et kiriku arengu tarvis veel nii head analüüsi pole tehtud. Ikka tundub kohtadel, et Toompeal on aasta ringi udused ilmad, mis ei võimalda kirikuvalitsusel koguduste tegelikke vajadusi taibata. Aga siis juba takerdudki küsimusse, et kes see kogudus on. EELK on oma arengukava üleseks prioriteediks seadnud misjonitöö, ehkki küsimuse asetus võiks olla ka selles, kuidas jüngriks jääda. Meil on tuhandeid kristlasi, kes ei mäleta seda enda puhul isegi mitte enam retoorikas.
Mari Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)