Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ma olen ainult pime

13.03.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Paar nädalat tagasi pidas Tallinna Diakooniakoolis loenguid pime vaimulik Ari Suutarla. Varases nooruses pimedaks jäämisest hoolimata on ta saanud hea hariduse ja töötanud suurt vastutust nõudvates ametites Soome kirikus.
Kui ma 1988. aastal esimest korda NLiidust välja pääsesin, oli Ari Suutarla Soomes minu vastuvõtjaks ja hoolitsejaks nende kümne päeva jooksul. Mööda Helsingit taksoga sõites kirjeldas ta, millised hooned on paremal ja vasakul, mis on nende eripära ja millal ehitatud. Käisime kahekesi poes ja ta aitas mulle valida raadio, mida ma kuulan tänaseni.
Tema kontoris viibides meenus talle, et peab ühe tõendi mulle kaasa kirjutama. Olime kahekesi ruumis ja ma küsisin arglikult, kuidas ta kirjutab. Ta küsis minult vastu, kuidas sina kirjutad. Vastasin, et kätega. Ta ütles, et tema kirjutab ka kätega. Ta on ainult pime. Kõik muu on tal terve.
Temale mõtlen ikka, kui kurdan enda üle ja ka siis, kui kuulen kurtmist meie kiriku osas. Meil on tõesti mõnes asjas raskusi, kuid me ei tohi unustada seda, mis meil on. Meil on Jumala Sõna ja pühad sakramendid. Meie kirik on palvetav kirik. Kas võib veel midagi suuremat ja kaunimat olla!
Kõikidest keerulistest aegadest hoolimata, olgu need minevikus või olevikus, oleme suutnud kirikute uksed hoida avatud. Igal inimesel, kellel on väiksemgi soov saada osa kiriku kätte antud armuvahenditest, on see võimalik. Võime julgelt ütelda, et praegu on armuaeg.
Juhtkirja pealkiri võib tekitada tunde, et kirik küll toimib, kuid on ainult pime. Ühelt poolt on see vale. Meil on tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust. Meie ususilmad suudavad vaadata surmapiiri taha.
Teisalt võib see olla õige. Kunagi kõneles Harri Haamer Kuressaare noortele 1Kr 13:12 tekstile: «Sest nüüd me näeme nagu peeglist tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti…»
Ta ütles, et kõige hullem asi on see, kui me selgesti nägema hakkame. Siis ei ole enam vaja armastust ega Jumalat. Kui Paulus oma puuduste pärast Jumala poole kisendas, öeldi talle: Sulle saab küllalt minu armust.
Soovin kõigile õnnistatud kannatamisaega.
Joel Luhamets,assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)