Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Ma ei ole aastaid enam eesti keeles laulnud

25.11.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Birgitta Veksler ja tema meeskond: Ray Ramirez, Melissa Mott, Birgitta Veksler, Roman Kadin, Gabriel Elbaz, Jael Kalisher.

Eesti juurtega laulja Birgitta Veksler-Lundvall elab oma perega Jeruusalemma lähistel Mevaseret Zioni linnakeses. Birgitta on isapoolse vanaema Galina poolt juudi päritolu ning on Iisraelis elanud üle poole oma elust. 

Lisaks sellele, et Birgitta juhib Jeruusalemma messiaanlike juutide1 koguduses King of Kings Community jumalateenistusi ja laulab seal ka ülistuslaule, on ta andnud välja kaks vaimuliku sisuga heebreakeelset albumit, „I give thanks“ (2012) ja „Where shall I go?“ (2015) ning just viimase kaudu ma temast paar aastat tagasi kuulsingi. Rääkisime sulaselges eesti keeles üle veebi esmaspäeval, 12. oktoobril.

Kõigepealt suur tänu, et olid nõus mu küsimustele vastama. Kuna õpin Tartu ülikoolis Anu Põldsami käe all kolmandat semestrit vanaheebrea keelt, siis sattudes esimest korda kuulama sinu laule, näiteks „He shall speak peace“ / „יְדַבֵּר שָׁלוֹם“, oli kõige suurem elamus, et mõnest sõnast sain esimese raksuga aru! Selle konkreetse laulu viis on väga lummav, see on mind palju inspireerinud, nii plaadi- kui ka live-versioon. Kas kirjeldaksid palun, milline on sinu suhe Iisraeli ja heebrea keelega?

Me kolisime Iisraeli, kui olin 12aastane. Mõistan Iisraeli ja heebrea keelt oma uue koduna. Heebrea keel on minu emakeel, selles keeles on mul kõige lihtsam pahaseks saada ja oma emotsioone väljendada. Kui meil on abikaasaga mingi tüli, siis ta ütleb, et palun ära heebrea keeles küll pahandama hakka! Sest siis on tegu lihtsalt emotsionaalse valinguga.

Heebrea keele õppimine on olnud omaette teekond. Astud uude kultuuri, õpid seda tundma ja selleks, et hakkama saada, tuleb uus keel ära õppida. Umbes kuue kuuga saime keele nii selgeks, et oli võimalik koolis käia. Sealt alates on see olnud tavaline elu osa.

Oma laste Joeli (5) ja Almaga (4) rääkisin nende esimestel eluaastatel eesti keeles, aga nüüd räägin heebrea keeles, et nad saaksid lasteaias ja hiljem ka koolis probleemitult hakkama.

Mis keeles sa enamasti laulad, millal viimati eesti keeles laulsid?

Ma ei ole aastaid enam eesti keeles laulnud, võimalik, et see isegi ei õnnestuks esimese hooga. Inglise keeles laulan palju. Tegutsen koguduses King of Kings Community ja seal laulan nii heebrea kui ka inglise keeles. Kuna olen pidevalt ümbritsetud eesti, heebrea ja inglise keelest, siis minu mõtete keel muutub vastavalt sellele, kellega ma parajasti suhtlen. 

Olen just viimasel ajal hakanud kirjutama laule heebrea keeles, ilma Piibli „paadita“, see hüpe vette on olnud väga huvitav. Kirjutamise käigus olen kogenud, kuivõrd intensiivselt on vaja keelele keskenduda. Minu palvemaailm ei ole veel muutunud heebreakeelseks – kui ma pöördun taevase Isa poole, siis kas eesti või inglise keeles. Tihtipeale on piibliheebrea keel väga raske, seda oma igapäevasesse keelekasutusse tuua ei ole kerge. Püüan tunnetada, mil moel oleks võimalik heebrea keeles, igapäevases keeles taevase Isa poole pöörduda, ilma et see taandaks heebrea keele väärtust – heebreakeelsed palved on Iisraelis absoluutselt pühad.

Lihtsam on luua laule Piibli kirjakohtadele, sest on kindel, et need on õiged. Kui aga tahta võtta fraase eri kohtadest ja neid veidi tänapäevase heebrea keelega kokku klapitada, siis on kindel, et kellegagi tuleb lahing. See on tõesti nagu uusheebrea ja vanaheebrea keele vaheline sõda! Oluline on ju ka, et noored saaksid aru, mida tahetakse öelda.

Kas nõu andvaid inimesi, kellele toetuda, on sinu ümber piisavalt?

Jaa, on küll. Kõik laulud, millele olen ise sõnad ja viisi kirjutanud, käivad 3–4 inimese valvsa pilgu alt läbi. Viimased singlid „Melech“ („Kuningas“) ja „Ne´eman“ („Ustav“) toetuvad natuke Piibli tekstidele, kuid need on kirjutatud ikkagi uusheebrea keeles. Konservatiivsemad inimesed jälgivad väga hoolsalt, et pühasid tekste kasutataks tervikuna, ei muudetaks mingilgi moel. Noored ikkagi kipuvad võtma tekstidest lõike ja muutma natuke sõnu. Nii minagi – muutsin veidi sõnajärge laulus „Melech“ ja kuigi see mitmetele inimestele ei meeldinud, otsustasime oma meeskonnaga selle laulu ikkagi nende sõnadega avalikkuse ette tuua, uuendada veidi arusaamu. Palvete ja ülistuslaulude tekstid on muidugi luubi all.

Messiaanlikke juute on Iisraelis umbes 20 000 ja ma arvan, et see number on veidi suurem, kui on tegelikkus. Teame, et kristluses on väga palju erinevaid liikumisi, ja paljud neist on ka Iisraeli messiaanlike juutide seas esindatud. Kuna leidub kõikvõimalikke arusaamu, siis võib aimata, kuivõrd keeruline on leida ühist keelt! 

Näiteks toimub iga kahe aasta tagant suur kontsert, kus esitatakse erinevaid ülistuslaule. Selle üle, mida seal esitatakse, otsustatakse nii, et kõik osalejad oleksid valikutega rahul, seega tehakse seda äärmise ettevaatlikkusega. Näiteks laul „Melech“ ei osutunud valituks, sest ei vastanud neile kriteeriumitele, oli hirm, et väga konservatiivsed inimesed ei oleks olnud rahul sellega, kuidas Piibli teksti oli kasutatud.

Kas paned kokku kolmandat albumit? Kaks singlit on juba olemas.

Kui ma mõtlen loomingulisele tööle, mida olen suutnud poole aasta jooksul teha, siis seda ei ole väga palju – loominguline vool on katkenud. Koroona-situatsioon on siin Iisraelis olnud õudne, olen peamiselt olnud oma kahe lapsega kodus. Hetkel on kõik jälle kinni, kevadel olime kaks kuud kodus, nüüd teist korda juba kuu aega. Muusikaga tegelemine on olnud väga ebastabiilne, loominguline elu on selle ajaga ära kuivanud,

Samas on väga hea koostöö olnud ülistuslaulude meeskonnaga. Ütleksin, et kõik muusikud seal on väga professionaalsed. Meil on võimalus kasutada parimaid Iisraeli messiaanlikke muusikuid. Ma arvan, et areneme selliste ülistusgruppide nagu Elevation või Hillsongs poole.

Hetkel keskendun koos oma meeskonnaga laulude väljaandmisele. Ülistuslaulude puhul on oluline, et inimesed saaksid juba teisest minutist kaasa laulda, peab olema piisavalt lihte ja kaasahaarav. Tahaks anda välja heebreakeelset materjali, mida inimesed saaksid oma kogudustes kasutada.

Viimasel ajal on tõesti läinud nii, et kõik, mida mul on anda, on läinud sinna. Võib-olla on see mu iga, aga olen aru saanud, et üksinda buldooserina ei ole nii lihtne midagi edasi lükata. Kui sul on aga terve meeskond ja sa teed midagi kellegagi koos, on asi palju mõttekam. Koostöös loodu on palju rikkam ja ilusam. Minu jaoks on see palju tähtsam kui lükata edasi Birgitta Veks­lerit. Tunnen end uhkemana, olles osa ülistusmeeskonnast. See, et minu nimi kuskil üleval on, nii palju ei loe.

Palun Jumalat, et mul oleks natuke rohkem aega istuda kuskil rahulikult ja laule kirjutada, kasvõi ideid üles märkida, aga eks igal asjal ole oma aeg! Ma usun, et see aeg tuleb ka.

Milline on sinu töömeetod? Kas mängid ka mõnd instrumenti, kui laule kirjutad?

Laulude kirjutamise protsess on ajaga pisut muutunud. Kui kirjutasin albumi „Where shall I go?“ materjali, siis nägi protsess välja selline, et lugesin hommikul tööl enne ülemuse saabumist psalme ning koos tekstiga ilmus ka viis. Kogu see album sündis nii. Uuemate lauludega on palju rohkem mõtlemist olnud. Ma arvan, et Jumal annab alguses otsa kätte, see on lihtne, aga siis ta ütleb, et palun, nüüd õpi seda ise edasi tegema! Ja siis tuleb tööd natuke juurde. Vahel istun klaveri taha, mängin akorde ja siis sünnib midagi.

Loodan, et hanuka või jõulupühade ajaks tuleb ametlikult välja singel „Immanuel“, mis sai alguse nii, et mulle tuli lihtsalt pähe üks fraas, mida hakkasin laulma, ülistusmeeskonna trummar tegi sellele refrääni ja laul saigi valmis. Minu arvates on see väga eriline laul. Aga kokkuvõttes on olulised sõnad, seejärel tuleb viis.

Osalesid Iisraeli talendisaates „A star is born“, saate „Eesti otsib superstaari“ analoogis. Mis aastal see juhtus ja kui oluline roll oli sel sinu elus? Kas saates tuli esitada pigem ilmalikke laule või oli see iga osaleja enda otsustada, mida ja millest ta laulab?

Olin 11. klassis, 17aastane. See oli hullumeelne kogemus, väga intensiivne aeg. Kuna koolis oli mitmeid mälestusüritusi, kus ma laulsin, seega teati, et ma oskan laulda. Üks õpetaja soovitas mind sellele saatele ja ehkki ma alguses ei olnud nende pakkumisest huvitatud, läksin pärast mitmendat kõnet ikkagi proovima. 

Tutvusin 20-liikmelise meeskonnaga ja lõpuks andsime kokku kaksteist kontserti. Olin selleks ajaks olnud Iisraelis viis aastat ning kui ükskord öeldi, et ma justkui ei tunne seda, mida laulan, siis see oli absurd, sest nii oligi – sain küll sõnadest aru, aga sügavama tähenduseni oli veel pikk tee. Pidin ise valima laule, aga ma ei teadnud Iisraeli popmuusikast mitte mõhkugi, pidin kõike õppima. Sageli polnud mul mingit emotsionaalset sidet lauludega, mida esitasin. Tõtt-öelda ei ole mul sidet ka Eesti popmuusikaga. Tunnen ülistuslaule, aga mitte muid žanre.

See oli vajalik kogemus. Sain aru, et mulle ei meeldi ilmalik muusikatööstus. Sel ei ole mingit sügavamat sisu. Mida on võimalik laulda murtud südamest, kui see pole katki olnud? Kui laulsin ühe vaimulikuma sisuga laulu, siis öeldi, et vau, nüüd oled küll asjas sees – ja nii oligi, ma teadsin, millest laulsin, olin seda kogenud. 

Kuna ma sain sisse ühe vaimuliku lauluga, siis öeldi mulle kohe alguses, et ära liiga palju neid religioosseid laule laula – ühe sain lauldud ja siis öeldi, et okei, nüüd aitab küll. Samas Iisraelis kuuleb sellist muusikat raadiost, ka minu laule, ja mitte keegi ei kergita kulme, et mis imelik laul see nüüd on – see pole see, nagu oleksid sattunud Pereraadio peale, vaid see on tavalise raadioprogrammi osa.

Mõni aeg tagasi leidsin video2, kus kirjeldasid üht pöördelist sündmust oma elus ning seda, kuidas surmasuust pääsedes tundsid selgelt, et suhet Jeesusega tuleks tõsisemalt võtta. See polnud usu leidmise hetk, sest oled lapsepõlvest saadik olnud religioosses peres, aga kuidas vaatad sellele tagasi aastaid hiljem?

Arvan, et inimesed, kes on lapsepõlvest saadik olnud ümbritsetud usklike, usu ja kirikuga, tajuvad neid asju rutiinina – see ei pruugi olla inimese enda vajadus. Järgid käske ja keelde, elad tavapärast elu. Kui mind sõjaväeteenistuse3 ajal mürkmadu hammustas ja ma koomasse langesin, mõistsin pärast sellest välja tulekut, miks mul Jumalat vaja on. Nägin, kuidas minu patt mind Jumalast eemale on viinud. Muidugi kuulis Jumal mind ka enne seda sündmust, aga pärast seda muutus see vajaduseks. Enne seda oli see siiski veidi nii, et teen seda, mida mu vanemad mul teha käsivad, sest nii elatakse head elu – täites ikkagi kellegi käsku, elades kellegi teise meeleheaks. 

Nagu inimene, kes on haige ja vajab rohtu, teeb kõik selleks, et seda saada – sest ilma selleta ei saa ta elada. Sain aru, et mul oli vaja Jeesust, et elada, mitte füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Kogu mu elu tiirleb Kristuse ümber, laulmine sealhulgas. See sündmus pani mind silmi õigesse suunda pöörama, risti peale.

Märkasin sotsiaalmeedia pilte vaadates, et käid suviti Hiiumaal. Kuna ma ise olen Hiiumaal sündinud, siis tekkis kohe suur huvi, kuidas oled selle saarega seotud.

Seosed tulevad suisa kahelt poolt! Ema poolt olen seotud Emmastega, seal on minu suvekodu. Minu vanaema Leini elas seal päris Emmaste külas. Nüüd koroonaajal ta kahjuks lahkus taevasse. Minu ema kasvas Emmastes üles. Seal on ka minu vanavanaema haud ja hauakivi. Käisime enne koroonasuve igal suvel Emmastes. Mäletan, kuidas vanaema võttis kaevust käsikooguga vett, meil oli seal väga huvitav maaelu.

Isa poolt on juba mitu põlve talu Salinõmmes, Türnpude suguvõsal. Seal käime samuti igal suvel, kui võimalik. Isaisa on täiesti Hiiu poiss. Ta räägib vahel lugusid, kuidas tema jalanõud olid tehtud lehmanahast ja milline see lehm täpselt oli … Uskumatu, kui elujõuline ja -rõõmus ta on – ta räägib selliseid lugusid ja kasutab iPhone’i, et neid mulle jutustada!

Hiiumaa on minu jaoks kindlasti Eestis kõige olulisem koht. Kasvasin küll üles Tartus, aga Hiiumaa suved on ikkagi olulised, see on ennekõike täieliku puhkamise koht. Mu lapsed küsivad ikka aeg-ajalt, et millal me lähme sinna „Stoniasse“. Nad mäletavad kõiki oma vanavanemate nimesid, küsivad nende kohta ja jätavad meelde.

Kristel Algvere


1 Messiaanlikute juutide näol on tegemist juudi päritolu inimestega (nii Iisraelis kui ka diasporaas sündinutega), kes usuvad Jeesusesse kui Messiasse ning Uude Testamenti, samas usuvad nad, et juudid on väljavalitud rahvas ning nad järgivad ka Vana Testamendi seadusi. Messiaanlikud juudid tegelevad ka misjoniga. Teised judaistlikud usuvoolud (ortodoksne, konservatiivne, reform ja rekonstruktsionistlik judaism) ei tunnista messiaanlikke juute juudi religioosse liikumisena. Allikas: https://www.myjewishlearning.com/article/messianic-judaism/.

2 Israeli Pop Idol Star, Birgitta Veksler, Finds Jesus! – https://youtu.be/p9DnQsa-Plk.

3 Iisraelis võivad sõjaväes teenida nii mehed kui ka naised, seda juba riigi loomisest 1948. aastal.

Pildigalerii:

Birgitta Veksler koos lastega. 2 x erakogu.

Birgitta Johanna Veksler-Lundvall (30) 

BA politoloogias ja kasvatusteadustes, heebrea ülikool 2016.

Töötanud lauluõpetajana nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Välja andnud kaks heebreakeelset albumit: „I give thanks“ (2012) ja „Where shall I go?“ (2015).

Alates 2018. aastast tegutseb Jeruusalemmas koguduse King of Kings Worship ülistusjuhi ja laulukirjutajana.

Abielus, kaks last.

Tema isa on Albert Veksler, endise nimega Türnpu, tema tädi on näitleja ja lavastaja Anne Türnpu.

Birgitta Veksleri koduleht: www.birgittaveksler.com/

Instagram: www.instagram.com/birgitta_veksler/

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)