Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Luuletus isale

09.11.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Toimetusse saabus 29. oktoobril kiri Amee­­ri­­kast Clevelandist meie lehe kauaaegselt lugejalt Karin Imbi Ruusilt, kes kirjutab:
«Meenutades jutustusi, mida minu armastatud isa Juhan Kurdlaid (sündinud 1903 Põlvamaal) mulle mu lapsepõlves rääkis, kirjutasin temale 1978. aasta isadepäevaks juurdelisatud luuletuse.
Järgmisel kuul tähistatakse Eestis isadepäeva (13. nov – toim.) ja lootes, et teie leiate, et neid ridu võiks teie lugejaskonnaga jagada, saadan selle luuletuse sõnad.
Kaks korda kuus valmistab meie postimees meile suurt heameelt, kui toimetab meile koju Eesti Kiriku numbrid. Loeme seda suure huviga ja soovime teile ikka jätkuvat jõudu eelseisvateks aastateks!»
Karin Imbi Ruus

Isale
Kes jooksis kesa peal huigates nii, et mets talle vastu kajas.
Kes tallesi paitas ja mullikaid laudast hommikul välja ajas.

Kes meisterdas vesiveskisid ja ehitas linnupuure –
kes karja hoides magama jäi ja loomad said orase juurde.

Kes lepa koorest tegi pasuna, millel pikkust rohkem kui endal.
Kes kangelaskujuks, kes kõike teab, oli oma väikesel vennal.

Kes karjas käies koertega võrdselt jagas kõik leivapalad –
rukkipõllul joostes pasteldeta endal ära veristas jalad.

Kes sammus pikka kooliteed, mis lõpuks viis kaugele linna.
Kelle soovid, unelmad, lootused küündisid taeva kõrgesse sinna.

Nüüd, isa, ma mõttes Sinuga võin tallata rohtunud rada –
hetkeks puhata suure õunapuu all, mis kasvas just tare taga.

Taamal sinetab õitsev linapõld, metsas lõpmatult kukub kägu.
Taevas lendlevad pilved ja nendes ma näen selle väikese poisi nägu.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu.
(Ps 103:2)