Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Luuletus

21.12.2018 | | Rubriik: Kultuurielu

leevike2Leevikesed-linnukesed, teid ma võtan tänada –
oma kaunis punakuues, vaiksel viisil „düü“-sid hüüdes
tusasema talveilma, valgusvaese, kõlekülma, panete te särama.
Aga jõuluõhtul palun,
ärge tulge meie juurde, siis on lastel hüüud suudel!
Jõulumees seab habet paika, salme lugedagi aitab.
„Püha öö“ ja „Kuusepuu“ kõlab kojas, hinges, suul.

Minge nende akna taha, kes on õhtul üksinda.
Külas kauges, linnas suures, kõikjal võib neid kohata.
Küsite, kuis leida üles, kes end tunneb kurvana.
Tihane teil näitab teeda – lendab üks ja teine ka.
Olge neile lohutajaks, tehke tiivulise teene,
viige noka vahel sõnum, viige päevalilleseeme.
Andke mõista – mustas seemnes peidus päikseõie algus,
kõige pimedamal ajal sünnib armastus ja valgus.
2018

Andres Lehestik

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)