Luulet
/ Autor: Urmas Nagel / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number: 22. detsember 2021 Nr 50/51 /
Pööripäev
Süda kui kivikalme,
seisame oma vaenlaste ees.
Nende rumalus on hirmutav,
nende janu on veider.
Nad ei tunne meid,
nagu ei tunne
pimedus päikesesära.
Enne kui saavad meist aimu,
oleme kõrbest läbi.
Ükski vari möödanikust
ei saa meid enam kätte
ning meie oleme olemas
üksteise jaoks.
Ilma käsuta.
Äratundmine
Olen väga armas,
juba ammu antakse unes
ja ilmsi võetakse
mänguradadele kaasa.
Kui Sina, Jumal, oleksid
üksnes suur ja vägev,
siis oleksin mina
veel väiksem rohukõrrest.
Apostel teadis: Jumal on armastus.
On armastus igas unes
ja päevahõllas,
armastus rõõmsa ja mureliku jaoks.
Olen väga armas,
Sina panid mind seda uskuma:
annad unes
ja ilmsi võtad
mänguradadele kaasa. „Kui te ei saa kui lapsed …“
„Kui te ei saa kui lapsed …“
Taizé vanas külakirikus
muutusin väikeseks
poisiks tagasi,
sain tagasi.
Vaikne,
kuid rõõmuhelk
silmades.
Jah, julgen olla laps,
tulla Tema juurde,
kes armastas mind
veel enne,
kui laoti need kivid
tihedalt üksteise peale
ristiga tipus ja kus
palved silitavad võlve,
kus laul ei väsi
lapse südames.
Üleskutse asemel
Palvetame. Vaikime. Jätkame palvetamist kasvõi viivu,
kasvõi selleks, et paljastuks see, mida juba ammu oleme endas peitnud, mida kahtlustanud.
Palvetame. Vaikime. Jätkame palvetamist kasvõi selleks, et mitte mingil juhul anduda juhustele kurjuse aias.
Palvetame. Vaikime. Palvetame kasvõi viha pärast, et eilse öö deemon tundus jälle liiga tuttav ja argine. Just nagu siis, kui ühel suvehommikul Peedu jaamas ootasime rongi ja meile mõlemale tundus, et lahkumine on ainus võimalus.
Palvetame. Vaikime. Palvetame koos kõigi nendega, kes usuvad, et tuuled puhuvad, kuidas nad tahavad, ja et halastus on ainus võimalus heidelda kahtlustes pilvede all.
Palvetame. Vaikime. Jätkame palvetamist.
Urmas Nagel
