Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Luulekogumik rõõmuks ja pärandiks tulevastele põlvedele

26.11.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Oktoobri alguses ilmus luulesõprade meeleheaks raamatupoodide müügilettidele Anna Haava «Luule».

Kui ühel keskmisel eestlasel paluda nimetada mõnd eesti luuletajat, saame vastuseks sageli esimesena meelde tulnud nimena Anna Haava, luuletaja, kelle nimi ja ka looming näib meile igiomane ja teada juba lapseeast alates. Me usume end tundvat tema loomingut… ja siis ehk meenubki mõni viisistatud värsirida, näiteks «Ei saa mitte vaiki olla» või «Nõmmelill». Nii peame tunnistama, et ega me väga hästi tema luulet ei tunnegi. Meenuvad mõned värsiread veel, ent – kas need on kirjutanud tema? Pilk luulekogusse, ja asi saab selgeks.
Sisult ja vormilt suur
Värskelt ilmunud kogumik üllatab oma mahukusega. Kaan­te vahel on Anna Haava ligi 700 luuletust. Varajase luule avaldamisel on võetud aluseks kahes esmakogus («Luuletused» I, 1888; II, 1890) ilmunu, lähendades vaid mõnda sõna autori enda hilisemale redaktsioonile. Hilisema luule leidmisel võttis kirjastus aluseks 1924. aastal ilmunud «Anna Haava luuletuskogu», hilisemad uuskogud ning osaliselt ka valikkogud «Luuletused» (1954) ja «Laulan oma eesti laulu» (1996).
Värskes luulekogus esmakordselt ilmuvad luuletused on avaldatud kirjandusmuuseumis asuvate Anna Haava käsikirjade järgi, mille näiteid võib illustreeriva materjalina leida ka vastilmunud raamatus. Kogumiku teeb eriti väärtuslikuks selles sisalduv seni avaldamata vaimulik luule.
Eellugu
Nagu on omane kõigile suurtele asjadele, eelnes ka tervikkogumiku sünnile rida olulisi sündmusi. Nii toimusid Eestimaa eri paigus luuleetendused «Anna – naine Haavakivilt», kus näitleja Linda Olmaru luges Anna Haava vähetuntud, peamiselt vaimulikku luulet.
Esimene etendus leidis aset endises Saare rahvamajas koostöös Kalevipoja muuseumiga, selle juhataja Viivi Lanni innustusel 15. oktoobril 2004 luuletaja 140. sünniaastapäeva tähistamiseks. Viimane etendus toimus tänavu 7. märtsil Karksi-Nuia gümnaasiumis. Kokku sai 30 etendusest osa umbes 700 pealtvaatajat.
Idee koondada kogu Anna Haava rikkalik luulepärand ühiste kaante vahele sündis Laiuse kirikus järjekordsel luuleetendusel 2005. aastal, samas tehti ka esimene annetus, 310 krooni tulevase kogumiku heaks. Sellest ajast peale käis etendustega kaasas ka korjanduskarp, millesse inimesed said annetada raha luulekogumiku tarvis. Ühtekokku kogunes karpi 32 500 krooni, mille hulgas on ka suurim üksikannetaja panus 10 000 kr nüüdseks igavikuteedele läinud Lilli Hornilt.
Raamatu koostamise ja teostuse võttis enda kanda kirjastus SE&JS. Et läbirääkimiste käigus selgus, et finantsid kogumiku ilmutamiseks on olemas, otsustati annetatud raha täies ulatuses edasi anda Assikveres (Jõgeva maakonnas Pala vallas) asuvale Halliku Hariduse Seltsile (seltsimajas asub Anna Haava mälestustuba).
Linda Olmaru loodab, et seda kasutatakse tulevikus luulekonkurssideks või mõneks muuks poeesiaga seotud tegevuseks, ikka selleks, et see kirjandusliik elus püsiks ja luulearmastus ka noorte seas ei raugeks. Seltsi tegevuse toel võiks kunagi hiljem jõuda järg ka poetessi sünnitaluni Pala vallas Haavakivil, mis ootab taastamist.
Linda Olmaru mõtleb tagasi ajale, mil ta Tartu Teoloogia Akadeemias õppides sai oma kaasüliõpilase Katrin Kuljuse lõputöö «Anna Haava vaimulik luule» kaudu lähemalt aimu luuletaja loomingu terviklikust suurusest selle vähetuntuses just vaimulikus osas ja innustust selle laiemaks tutvustamiseks. Sealt sai kõik alguse.
«Isiklikult on need aastad ja etendused ütlemata rikkalik Jumala kink, millest ei osanud enne unistadagi.» Olmaru lõpetas TTA 2002. aastal. Tänuga mõtleb näitleja kõigile inimestele, kes teda sel teekonnal aitasid, eriliselt tahab ta tänada Merle Müüri, kes vaba tahte ja isikliku autoga muutis võimalikuks etenduse liikumise Eestimaa eri paikadesse.
Hell puudutus hingele
Anna Haava luulekogu ilmus luuletaja 144. sünniaastapäevaks (luuletaja sündis 15. oktoobril 1864). Sümboolne on seegi, et poetessi igatsus looming kord ühiste kaante vahel ilmutada sai teoks just hingedepäeva eel. Raamatu kaanelt leiame küpses eas poetessi portree. Silmades seletamatu nukrus ja igatsus, vaatab ta kaugusse.
Tema pilk nagu kutsuks endaga kaasa otsima ja leidma kaugete lootuste ja igatsuste lõputa maal lootust ja usku, mis ehk tänapäeva tormilises ja ruttavas maailmas vägisi kaduma kipub. Rasket saatust kogenud hella sõnaga luuletaja värsid paitavad hinge ning kosutavad südant soojuse ja igiomasusega.
Sa südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga
(Värss Anna Haava luuletusest «Jõuluks».)
Samal teemal Eesti Kirikus:
Ka pilkases pimeduses annab luule jõudu, 30.11. 2005.
Naine, kes tundis Anna Haavat, 12.04.2006.

Meeli Pärtelpoeg

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)