Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Luule on viis paberil laulda

17.06.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

Sõnad voolavad minust välja ootamatult ning igal aal, kirjeldades seda, mida parasjagu tunnen. Sõnade voog on sundimatu, enam ei tahagi ma teda kamandada. Milleks on meile sõnad? Et oma hinge edasi anda.
Luule on mulle viis paberil laulda. Ja ma naudin neid sõnu, nende mängu, tähendusi. Seda, mismoodi nad ise tulevad ja ise teevad, mis tarvis. Vahel pole see midagi erilist. Teinekord aga imestan väljakukkunu ilu.
Sõnade autor on Allikas, kes loonud ka kõik muu. Tema on kõige looja.
Erinevad nimed on erinevate tekstide all, erinevatel lauljahäältel eri autorid … Kokkuvõttes on see kõik üks ja sama. Sama Allikas väljendab end lõppematul moel.
Kui loen kellegi teise teksti, võin tunda, et see on minu. Ja lugedes iseenda ridu, enam tundmata, et minu läbi on nad sündinud.
Niimoodi kulgeb see maagia.
Aga täna teile siin mõned luuletused.
Paberil laulmas.
Jah, tekstid …
Aga kõige all on ikkagi
vaikus.

ingel undusk2Ingel Undusk

* * *
kõik läheb ISE täiuslikult
maailm voolab nii
midagi ei pea lykkama, tegema
kõigel on jumalik taju
sina vaata
ja näe

ja kui seal vahel keegi kisendab
siis on see kõigest mõistus
sul pole temasse asja
sina oled rahu ja rõõm

tunni aja pärast juba, sa näed
ta laulab teist nuttu
või edevust
aga sul pole temasse asja
sest sa oled vaikus ning ilu

ja peagi-peagi
ta ei nutagi enam
ja sina oled vabadus ning lihtsus

las voolata elu myriaadil
kõigel juhtuda, mis peab
ei sa näe nende lainete taha
kyll aga tead
kuidas tõde nad teenivad
igaviku higis

ja sina vaata
ning tea
et kaasa joosta pole tarvis

ära usalda ennast, kes lippab inimkehas, mõeldes inimasju
ära usalda sõpra ja onugi
usalda
tõde, mis on aina
ja aina ja aina
mille järgi kõigi syndmuste kord
toimub

ja sellesse tõesse
valgu
sellega sama ole
ja näe
kuidas kõik liigub ja tantsib ja ulub

* * *

aga ma vannun

ma tean, et vahel võib päike kaduda
mitmeks kuuks või aastaks
me meelest me jaoks
ja meil võib olla väga jahe
nagu kõik kasukad oleks sydatalvel
peidet me eest
ja me oleme alasti ning tunneme loojat
ning ometi teda pole
tean

tundub, et iial ei saagi
miski enam meid hoida
muutume monstrumeiks iseendi ees
kuhu kadus armastus?

tume pilv on me peas
alaväärsuse ja yleväärsuse lained löövad puusi kokku
liivalossena kokku kukuvad lootused
kuhu kadusid unistused?

vaevaline on kanda siis iseend
hommikul trepist alla
elu ja inimeste sekka
me vahelt oleks kui lõigatud miski
tean seda seisu

aga ma vannun
vannun nii, et olen kindel
vannun nii, et tean
vannun nii, et selle vande ma olen valmis
terve maailma ees ning eest
kõige nimel kõlastama

vannun, et miski ei ole kadunud
et armastus on alati kohal
et looja iial ei lahku
et miski pole asjata
et unistused täituvad
et elame kui suures ysas
et valgus ei ole jahtunud
ega eal jahtu

armastus, mis on tõde
igivärske
iial ei muutu
yksnes inimesed muutuvad tema sees
leides iseenda hinge
kui ka nad seda ei hooma
alati

miski pole pahasti ning absoluut ei maga
aga sina maga, kui sul on uni
ja ava silmad hommikule
siis kui tihane maandub
su ninal
* * *

minek

sa tead, et ma võiksin kõik sulle anda
sa tead, et ma ei vaja midagi
sa tead, et ma laotaksin kõik sinu ette

kas sa tahad mu häält?
kas sa tahad mu rindu?
kas sa tahad mu varbaid?

sa tead, et ma tulen kõikjal su järele
sa tead, et ma ei hooli muust

kas sa tahad mu sulepead?
kas sa tahad mu suve?
kas sa tahad mu elu?

sa tead, et mind ei kõneta valdused väljaspool sind
sa tead, et mind ei hyya kaugused
sa tead, et mul ei ole tarvis õppida uusi keeli
sa tead, et ma võiksin mitte enam rääkida
kas sa vajad mind?

jah, saa osaks mu ookeanist
jah, need silmad saab endale ilu
jah, see keha läheb tarkuse saagiks

yhtki hõlsti ära endale hoia, yhtki kitlit enam
kodusta
jah, need kõrvad saavad vennaks vabadusele
jah, need juuksed sõbraks julgusele

ning syda veereb igaviku rüppe …

ja nõnda sai

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)