Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Luterlikust abielukäsitlusest 2. osa

24.02.2016 | | Rubriik: Järjejutt

2.
Niisiis on usutunnistuskirjade õpetus Piibli põhjal järgmine:
– abielu on Jumala tahe ja seadmine, mis juurdub ka inimesse loomupäraselt istutatud tõmbel vastassoo poole;
– abielu on püha ja hea, ning seda mitte ainult himude talitsemiseks ja liiderlikkuse ärahoidmiseks, vaid selleks, et inimsugu oleks viljakas ning abikaasad saaksid teineteist toetada nii igapäevases elus kui ka jumalakartuses ja vooruslikkuses;
– abielu Jumala seadmisena on lahutamatu – välja arvatud teatud erandjuhtudel, millest peamine on teise abielupoole sooritatud abielurikkumine;
– kui abielu siiski lahutatakse, on see vastuolus Jumala tahtega, kuna Jumal on abielu loonud mehe ja naise eluaegse liiduna – lahutus ning kõik sellele eelnevad ja järgnevad probleemid tulenevad aga inimese langenud, patust rikutud loomusest.
See ei tähenda, nagu ei peaks vaimulik igal üksikjuhul kõiki asjaolusid põhjalikult kaaludes püüdma olla inimestele abiks ja toeks nende elus esile kerkinud raskustes parima lahenduse leidmisel. Vastupidi, see on iga vaimuliku kohustus.
Samas peab ka konkreetsete olukordade puhul lähtuma eeskätt ülal kirjeldatud põhimõtetest, pidades ühelt poolt silmas oma kutsumust ja ülesannet kuulutada puhast Jumala sõna, kõnelda tõtt, teisalt aga teha seda, vastavuses Uue Testamendi põhisõnumiga, armastuses, mitte hukkamõistmises.
Mis puutub abiellumisse abielu muul põhjusel kui teise poole abielurikkumise tõttu lahutanud inimesega, siis on seegi Jeesuse sõnul abielurikkumine (Mt 5:32). Näiteks 19. sajandil Eesti alal kehtinud luterlik kirikuseadus mõistis neid Issanda sõnu üheselt ja keelas abielu rikkunud poolel reeglina uuesti abielluda; vaid teatud ja väga kitsalt piiritletud juhtudel võis taotleda vastavat eriluba. Seejuures oli päris kindel aga see, et abielluda ei olnud lubatud isikuga, kellega oli oma eelmist abielu rikutud.
Sageli võib kuulda tsiteeritavat Martin Lutheri ütlust, nagu oleks abielu vaid üks «ilmalik asi». Sellest tehakse ilma pikemata järeldus, justkui ei puutuks abieluasjad üldse ei kirikusse ega Jumalasse. Taoline tõlgendus ei ole mitte ainult pealiskaudne, vaid on ka otseselt vale.
Lutheri kirjutised ja jutlused näitavad selgelt, et abielu jumalik seadmine on tema jaoks enesestmõistetav. Näiteks ütleb ta 1528. aastast pärinevas juhendis visitaatoritele: «Abielu kohta peavad kirikhärrad inimestele usinalt õpetama, kuidas Jumal on selle sisse seadnud.» Üksnes abieluga seonduvate õiguslike küsimuste puhul peavad vaimulikud pöörduma vastavate ametiisikute poole, pidades silmas nii abielu jumalikku seadmist kui ka sellesse puutuva reguleerimist riigivõimude poolt.
Kui Luther oma «Laulatusraamatukeses» (nagu ka mõnel pool mujal) nimetab abielu «ilmalikuks asjaks» või «maiseks asjatoimetuseks», siis peab ta selle all silmas abieluga seonduvat kombestikku ning asja juriidilist külge, seadmata kuidagi kahtluse alla seda, mida abielu kohta ütleb Jumala sõna: «Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala Sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud.»
Sealsamas nõuab Luther noomivalt, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng».
Jutlustes Matteuse evangeeliumi 5.–7. peatüki üle käsitleb Luther muuhulgas ka abielulahutust, pidades enesestmõistetavaks nii seda, et abielu lahutamine on vastuolus Kristuse tahtega, kui ka seda, et isegi siis, kui abieluga seonduvad välised asjad on riigivõimude korraldada, peab ka riigivõim seejuures lähtuma arusaamast, et abielu on Jumala poolt seatud ning sellega seonduvat tuleb korraldada vastavalt Tema tahtele: «On selge, et abieluseisusest ei saa teha vabadust, nagu oleks see meie meelevallas, sellega toimida, seda vahetada ja muuta, nagu tahame. See oleks vastuhakk Jumala tööle ja korrale.»
Lõpetuseks veel üks tsitaat Martin Lutheri «Suurest katekismusest», mille aktuaalsus ei ole viiesaja aastaga sugugi kahanenud:
«Kuna meil valitseb selline häbiväärne pahede ja liiderlikkuse segapuder ja supp, siis on see käsk seatud ühtaegu kogu kõlvatuse vastu, kuidas iganes seda ka ei nimetataks, ja ei keelata ära mitte ainult välised teod, vaid ka põhjused, ajendid ja vahendid, et süda, suu ja kogu ihu oleks vooruslik ja ei annaks ruumi, abi või nõu kõlvatusele, ja mitte ainult seda, vaid et see käsk hoiaks, kaitseks ja päästaks meid ohtudest ja hädast ning ühtlasi abistaks ja annaks nõu, kuidas ligimese au säilitada. Sest kui sa jätad tegemata selle, mida sa võiksid teha, või vaatad läbi sõrmede, otsekui ei puudutakski see sind, siis sa oled samavõrra süüdi nagu tegija.» (Martin Luther, Suur katekismus, kuues käsk)

(Lõpp.)
Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)