Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Luterlikus kirikus peetakse väärikaks ka tuhastamist

08.05.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Piibel ei ütle, kas me peaksime eelistama tuhastamist või hauamatust.

Aabraham teadis juba elades, et ta on põrm ja tuhk (1Ms 18:27) ja pattulangemise järel öeldi: «Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!» (1Ms 3:19).
Jumal, kes on maailma loonud, suudab meid ihulikult üles äratada sõltumata sellest, kas saime põrmuks mõne tunni või sajandiga.
Kui Aabraham läks Iisakit ohverdama, oli tegu põletusohvriga. Aabraham oli valmis seda tegema, «sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks» (Hb 11:19).
Järelikult uskus Aabraham tuhastatud surnu ülesäratamisse. Seda, et tuhastamismatust Iisraeli rahva seas ette tuli, võib järeldada prohvet Aamosest, kes nimetab matjat laibapõletajaks (Am 6:10).
Oli aeg, kui tuhastamist peeti paganlikuks, sest paganad on nii teinud. Kahjuks on paganad ka kirstuga matnud. Üks esimesi põhjusi, miks kristlased eelistasid tuhastamisele hauamatust, oli soov säilitada ihu ülestõusmise tarvis.
Eeskuju võeti sellest, kuidas Jeesust oli maetud. Siiski säilis ka tuhastamine. Kui kristlased poleks oma surnuid tuhastanud, ei oleks ju pidanud Karl Suur seda ära keelama.
19. sajandil hakati Euroopas taas krematooriume ehitama. Põhjused on praktilist laadi: hügieeni küsimus, surnuaiaks vajaliku maa nappus ja külmad talved põhjamaadel. 2006. aastal alustati tuhastamisega isegi õigeusklikus Kreekas.
Kui 1993. aastal avati Tallinnas Baltimaade esimene krematoorium, kasvas tuhastamiste arv Eestis kiiresti. Mõni aasta hiljem avati krematooriumid Tartus ja Jõhvis. Nüüdseks on tuhastamiste osakaal stabiliseerunud.
Möödunud aastal oli Tartu Pauluse koguduse 224 matusest 117 juhul tegemist tuhastamisega. Mõned inimesed eelistavad tuhastamist, teised kirstumatust, mõnele meeldib lühem, teisele pikem talitus, mõni tahab korras hoida hauaplatsi, teine eelistab kolumbaariumi Tartu Pauluse kiriku keldris.
Oluline on see, et me usume surnute ülestõusmist. Paulus kirjutab (1Ts 4:14): «Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.»
Küsimusele, kuidas see võiks toimuda, vastab Paulus (1Kr 15:52–53): «Äkitselt, ühe silmapilguga … meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.»
Kristjan Luhamets,
EELK Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)