Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Luterliku kiriku ustav eestvõitleja Ernst Sartorius

13.05.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tänavu möödub 150 aastat Tartu ülikooli süstemaatilise usuteaduse õppejõu professor Ernst Sartoriuse surmast.

Sel puhul on õige hetk peatuda Sartoriuse kümme aastat kestnud tegevusel Tartu ülikooli usuteaduskonnas ning rõhutada tema olulist rolli siinse ülikooli ja luterliku kiriku ajaloos.
Ernst Wilhelm Christian Sartorius sündis 10. mail 1797. aastal Saksamaal Darm­stadtis sealse gümnaasiumi prorektori pojana. Aastatel 1806–1815 õppis ta oma isa juhitud gümnaasiumis ning astus seejärel Göttingeni ülikooli, valides erialaks teoloogia. Kolme aasta möödudes, 1818. aastal, promoveeriti noor teoloog filosoofiadoktoriks. Sellele järgneval, 1819. aastal sai Sartorius samas teaduskonnas tööd üliõpilaste järeleaitajana.
Nendesse aastatesse jäävad noore teoloogi esimesed, Darmstadtis ilmunud ajakirjas avaldatud teoloogiaalased artiklid. Juba neis on üldjoontes võimalik näha teda rõhutamas talle ka hiljem omaseid teoloogilisi seisukohti, täpsemalt vastandumist neil aastatel üha valjemat kriitikat pälvinud ratsionalistlikele vaadetele teoloogias.
Teoloogiline ratsionalism, mida Sartorius neis artiklites arvustas, oli eeskätt mõjutatud 18. sajandi valgustus­ideaalidest. Selle esindajad rõhutasid mõistust ja moraalseid väärtusi, tõlgendades eeskätt nendest lähtuvalt ka usutõdesid. Just sedalaadi lähenemist teoloogiale esindas üldjoontes ka 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli usuteaduskond, erandiks oli õppejõudude seas luterlikku ortodoksiat, s.t konservatiivset ja biblitsistlikku suunda esindanud professor Lorenz Ewers.
Saksa õppekeelega teaduskond oli kogu 19. sajandi vältel ainsaks omalaadseks protestantlikke teolooge ja luterliku kiriku vaimulikke ette valmistavaks õppeasutuseks kogu Vene impeeriumis. Üliõpilaste arv oli 1824. aastal, mil Ernst Sartorius usuteaduskonna professoriks valiti, umbes 70, ulatudes 1820. aastate lõpus peaaegu sajani. Enne Liivimaale ametisse asumist töötas Sartorius aastatel 1821–1823 erakorralise ning alates 1823. aastast korralise professorina Marburgi ülikoolis.

Sartoriuse valimine Tartu ülikooli professoriks sai võimalikuks mõni aeg varem aset leidnud erakorralise sündmuse tõttu. Nimelt oli ratsionalismi väljajuurimiseks usuteaduskonnast võetud riigivõimu poolt ette radikaalne samm, 1823. aastal saadeti pensionile kõik usuteaduskonna professorid. Tegelikkuses tähendas see professorite vallandamist.
Seejärel kutsus ülikooli tollane rektor Gustav Ewers Saksamaalt ametisse uued, noored õppejõud, kes esindasid pietistlikku ja luterlik-konfessionaalset teoloogilist suunda. Järgnenud perioodil väljendatud kriitiline hinnang ratsionalismi suhtes oli ülikoolis ja tsaaririigis valitsenud meeleolude tõttu mõnel juhul poliitilise alatooniga ning tendentslik.
Seda eneseteadvust esindas ka Sartorius, kelle puhul see väljendus toetumises usutunnistusele ja pühakirjale kui ülimale autoriteedile ning luterliku kiriku ja selle õpetuse kaitsmises. Nii oli ta esimene 19. sajandi usuteaduskonna suurte süstemaatikute reas, kes hiljem valdavaks muutunud teoloogilist suunda esindas ning seeläbi ka kohalikule luterlikule kirikule suurt mõju avaldas.
Tartu ülikooli dogmaatika ja teoloogilise moraali professoriks valiti Sartorius 24. septembril 1824. aastal. Tööd alustas ta siiski mõnevõrra hiljem, 1825. aasta märtsis, hakates õpetama dogmaatika ja eetika aineid, mille kõrval jäeti ta hooleks ka Vana ja Uue Testamendi sissejuhatuse ained. Reeglipäraselt luges Sarto­rius ka sümboolika loenguid. Lisaks sellele täitis ta 1826., 1830., 1831. ja 1835. aastal usu­teaduskonna dekaani ametikohuseid. 1825. aastast oli Sartorius kohaliku koolikomisjoni liige.

Eriliselt esiletõstmist väärib Sartoriuse kümne aasta pikkuse Tartu-perioodi puhul tema initsiatiivil asutatud teoloogiline kogumik «Beiträge zu den theologischen Wissenschaften von den Professoren der Theologie zu Dorpat», milles avaldasid lisaks Sartoriusele oma kaastöid ka mitmed teised teaduskonna professorid.
Kuigi esialgu pidi ajakiri ilmuma perioodilisena igal aastal, jõuti tegelikult välja anda ainult kaks kogumiku mahus väljaannet, mis ilmusid aastatel 1832 ja 1833. Mõlema kogumiku pikkus ulatus umbes 400 leheküljeni. Miks ilmumine peatus, pole kahjuks teada, üheks põhjuseks võis olla lugejate vähesus.
Oluline on aga märkida, et tegemist oli esimese Tartu teoloogide kiriklik-teoloogilise teadusliku väljaandega, mis pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal ilmus. Lisaks teoloogilise kogumiku välja­andmisele muretses Sartorius siinse teoloogilise raamatukogu eest, hoides seejuures oma hoolitsuse all ka tudengeid, kellele ta müüs raamatuid soodsa hinnaga.
1830. aastal kutsuti Sartorius esmakordselt tööle Preisimaale. Erinevalt mitmetest oma kolleegidest ning ametijärglastest suhtus ta pooldavalt Preisi uniooni ehk luterliku ja reformeeritud kiriku ühendamisel tekkinud kirikusse. Esialgu ta küll keeldus, kuid lahkus neli aastat hiljem siiski, et asuda tööle Preisi provintsi kindralsuperintendendi, kuningliku konsistooriumi direktori ning Königsbergi lossikiriku õuejutlustajana. Seal töötas ta järgnevad 25 aastat ning suri Königsbergis 13. juunil 1859. aastal.

Aeg, mil Sartorius Tartus töötas, oli usuteaduskonna jaoks teatav murranguaeg. Sartoriusest sai tähtsust kaotava, kuid nii teoloogide kui ka pastorkonna seas siiski veel aastaid mõjusana püsinud ratsionalistliku mõtte asendaja, uue ning areneva, kogu hilisemat 19. sajandi usuteaduskonda ja kirikut kõige enam iseloomustanud luterliku konfessionalismi esindaja.
Tema ametivend professor Alexander von Oettingen on aastakümneid hiljem tunnustavalt märkinud, et paljud pastorid jätsid tänu Sartoriusele ratsionalismi ja pöördusid tagasi jumalasõna juurde.
Ühes Sartoriuse surma järel avaldatud nekroloogis nimetati teda aga luterliku kiriku ustavaks eestvõitlejaks ajal, mil kirik ei tähendanud paljudele midagi. Just selle tõttu on järgnenud põlvkonnad tema tähendust kaugeleulatuvaks hinnanud.

Priit Rohtmets,
Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)