Esileht » Uudis » Uudised »

Luterliku kiriku eluvormi reformiprotsessist

18.11.2020 | | Rubriik: Uudised

Möödunud aasta novembris jooksis „EELK põhikirja ja kirikuseadustiku täies mahus kaasajastamise ja revideerimise“ protsess kirikukogul ummikusse. 

Käesoleva aasta alguses ilmus ajakirjas Kirik & Teoloogia rida kirjutisi, milles analüüsiti reformiprotsessi käiku, sisu ja olukorda (vt Kadri Lääsi ülevaadet „Kommunikatsioonihäire ja koostöö – arutelu EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformist“, K&T, 30.10.2020).

Reformiprotsessi algusfaasi iseloomustas loobumine avalikust, kirjalikult talletatud arutelust õigusreformi kontseptsiooni üle. Sellisest arutelust hoidumine on iseloomustanud kogu senist reformiprotsessi (vt lähemalt T.-A. Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“, K&T, 21.02.2020). 

Samas on evangeelse luterliku kiriku eluvormi reformi puhul suur viga minna möödakiriku avalikkust kaasavast arutelust ja arvata, et seda on vastutustundlik taandada ametkondlikule avalikkusele.

Kuigi kehtiva kirikute ja koguduste seaduse § 2 (2) arvab kiriku tunnusteks episkopaalse struktuuri ja vaimulike hierarhia, on selline säte evangeelse luterliku kiriku õpetuse seisukohalt vale, eksitav ja diskrimineeriv.

Edasiste arutelude käigus tuleks pöörata peatähelepanu sellele, kuidas EELK õiguslikku sotsiaalkuju tasakaalustada nii, et oleksime enam „vaba rahvakirik“ ja vähem „hierarhiline piiskopikirik“. 

Üldkiriklikul tasandil oleks oluline arutelu ja töö järgmistel teemadel:

1. Kuidas vähendada hierarhilist keele- ja mõtteviisi? Kuidas leida ja arendada kõnepruuki, mis piiskopiameti igati õigustatud väärtustamise olukorras aitab hoiduda libastumast episkopaalsuse samastamisse hierarhilisusega, s.t piiskopikultusse?

2. Kuidas teadvustada ja rõhutada erinevate – ka mitteordineerituid kaasavate – ühiskogude rolli ja vastutust vaimulikus kirikujuhtimises (episkope’s)?

3. Õigusreformi ettepanek ignoreerib palju räägitud küsimust meie kirikliku struktuuri üldkiriklike põhiorganite omavahelistest suhetest. Arutada tuleks selle üle, kas ja kuidas ametite kuhjumist ja rollide läbisegi minemist vähendada. Praegu rõhutab õigusreform äärmuseni tendentsi, et peapiiskop on absolutistlik ainuvalitseja.

4. Õigusreform süvendab olukorda, kus alluvusvahekorrad ja nn järelevalve on kõigil tasanditel ülitäpselt reglementeeritud, kuid järelevalve peapiiskopi üle on viidud äärmusliku miinimumini. Ta on kirikus ainus, kes lahkub üksnes omal soovil või ekstreemsete tegude korral. Kas ei ole vajalik, et kirikukogul on kord peapiiskopi vabastamiseks usalduse kaotuse tõttu?

5. Vajalik on arutleda peapiiskopi ja piiskoppide ametiaja küsimuse üle. Peapiiskopi valimiste eel tõstatati küsimus ametiaja pikkusest ja argumenteeriti selle piiramise toetuseks. Õigusreformi ettepanekute kohaselt pikeneksid ametiajad potentsiaalselt veelgi.

6. Õigusreformi äärmusliku hierarhilis-episkopaalse kiriklikkuse tasakaalustamist toetaks kirikukogu mitteordineeritud liikmete osakaalu tõstmine. Kas ja milliste instrumentide abil seda teha? Vajalik oleks töötada ka õiguslike mehhanismide kallal, mis aitaks tõsta noorte osakaalu otsustuskogudes. Selliseid mehhanisme oleks tegelikult vaja ka naiste osakaalu suurendamiseks. Fotod kirikukogust jätavad meie kirikust liialt ühekülgse mulje.

7. Vajalik oleks liikuda õigusreformi kaudu tagasi olukorda, et nii vaimulike konverentsil kui kirikukogul on algatusõigus mistahes küsimuses. Ei saa olla teemasid, mille algatamine on eksklusiivselt piiskoppide pädevuses.

8. Kuidas hinnata piiskopkondi? Tõsiseltvõetav ei näi õigusreformi ettepanek luua kirikus juurde uusi lisastruktuure olukorras, kus annetajaliikmeid järjepidevalt väheneb ning mõneski üldkiriklikus töövaldkonnas, aga ka koguduses on toimetulek kriitiline.

Tingimusel, et õigusreformi arutelude tulemusel õnnestub üleüldise preesterluse tõhusam tõlkimine õigusstruktuuri keelde – eelnevad seitse probleemkohta on siin testiks –, võib näiteks arutada praostkondade asendamist piiskopkondadega.

Thomas-Andreas Põder,

teoloogiaprofessor ja vikaarõpetaja

EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmisest

2016. a aprillis moodustas kirikuvalitsus EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettevalmistamiseks ajutise komisjoni koosseisus Andres Põder (esimees), Urmas Viilma, Ülle Keel, Ove Sander, Illimar Toomet (sekretär) ja Marko Tiitus ning Erik Salumäe (ekspert); 2017. a liitus komisjoniga kantsleriks valitud Andrus Mõttus.

Komisjoni eesmärk: EELK põhikirja ja kirikuseadustiku täies mahus kaasajastamine ja revideerimine, sh parandusettepanekute ettevalmistamine ja sõnastamine ning nende esitamine konsistooriumi heakskiidul kirikukogule vastuvõtmiseks. 

Muudatusettepanekute avalik korje toimus 21. juulist 15. novembrini 2016.

2018. a oktoobriks oli komisjon läbi vaadanud ligi 40 esitajalt laekunud 300 ettepanekut. 

9. aprillil 2019 toimunud koosolekul otsustas komisjon materjalid üle anda kirikukogu õiguskomisjonile.

21. augustil 2019 toimus komisjonide ühisistung. Muudatusettepanekud anti üle konsistooriumile.

Konsistoorium esitas muudatusettepanekud XXX kirikukogu sügisistungjärgule. Kirikukogu jooksis põhikirja ja kirikuseadustiku muutmisega ummikusse.

Muudatusi ettevalmistav komisjon on sel aastal koos käinud kahel korral.

Eesti Kirik

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)