Esileht » Arvamused » Arvamus »

Luterlik Maailmaliit, 1

23.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

Luterliku Maailmaliidu (LML) eelkäijateks olid Luterlikud Maailmakonvendid (1923. a Eisenach, 1929. a Kopenhaagen, 1935. a Pariis). Neljas Luterlik Maailmakonvent pidi toimuma 1940. a Philadelphias (USA), kuid jäi II maailmasõja puhkemise tõttu ära.

Üleminekus Luterlikult Maailmakonvendilt Luterlikule Maailmaliidule mängis suurt rolli juba sõja ajal alanud ja vahetult pärast sõda jätkunud abistamisaktsioon, milles olulist osa mängisid USA luterlased.

1945. a võtsid Saksa kirikute juhid vastu nn Stuttgardi süütunnistuse, mis võimaldas neil edaspidi osaleda rahvusvaheliste oikumeeniliste organisatsioonide asutamisel. Sisuliselt ei tähendanud üleminek LML-le uue liidu loomist, pigem olemasoleva korrastamist.

LML loomiseks toimusid ettevalmistavad LMK eksekutiivkomitee istungid 1945. a Kopenhaagenis ja 1946. a Stockholmis, kus otsustati kutsuda kokku asutav assamblee. 1945. a asutati LML Genfi peakorter.

LML asutati 1947. a Lundis 1. assamblee, mis peeti teemal «Luterlik kirik tänapäeva maailmas». See toetus neljale alusele: hädasolijate abistamine, ühine initsiatiiv misjonitöös, ühendatud pingutus teoloogias, ühine vastus oikumeenilisele väljakutsele. 184 delegaati 47 luterlikust kirikust 26 riigist võttis vastu LML põhikirja.

Kohal viibis ka piiskop Johan Kõpp, seega on E.E.L.K. LML asutajaliige. Esimene eksekutiivkomitee valiti 16liikmeline. Ka edaspidi on LML tegevuse tähiseks kord 5–7 aasta jooksul toimuv assamblee. Muud sündmused väärtustatakse assambleedel.

2. assamblee oli Hannoveris 1952. a teemal «Elav sõna vastutusteadlikus kirikus» ja sellel osales 227 delegaati. Moodustati teoloogiline, maailmateenistuse, maailmamisjoni ning rahvusvaheliste suhete komisjon.

Assamblee toimus linnas, mida selgelt tähistas hiljuti lõppenud II maailmasõda. Praktiliselt kogu vanalinn oli purustatud ning vaid väike osa varemetest puhastatud. See oli esimene suurema organisatsiooni rahvusvaheline konverents üldse pärast sõda Saksamaal ja omas sellisena märgilist tähendust.

Eksiilkirikud, sh E.E.L.K. olid esindatud, kuid Ida-Euroopast polnud peaaegu mitte kedagi, kui välja arvata Ungari delegatsioon. Arutati ilmikute osalemise võimalusi ja lisati eksekutiivkomiteesse neli kohta ilmikutele.

1955 peeti Marangu’s (Tanganjiika) esimene üleaafrikaline ja 1956 Madrases (India) üleaasialine luterlik konverents ning samal aastal Semmeringis (Austria) esimene luterlike vähemuskirikute konverents Euroopas.

3. assamblee oli 1957. a Minneapolises (USA) teemal «Kristus vabastab ja ühendab» ning sellest võttis osa 241 delegaati. Hoolimata viisaprobleemist osales märkimisväärne hulk delegaate Ida-Euroopast.

Stalini surma järgse sula tingimustes arvestasid ka Eesti ja Läti kirikud võimalusega assambleel osaleda, mis paraku ei osutunud võimalikuks. Eesti poolt olid osalejatena üles antud peapiiskop Jaan Kiivit sen, õp Kaide Rätsep ja praost Julius Voolaid. E.E.L.K. delegaadid olid piiskop Oskar Lauri, praost dr Jaak Taul, praost Aleksander Hinno.

Uus LML president dr Franklin Fry ütles, et «Lundis õppisime üheskoos käima, Hannoveris õppisime üheskoos palvetama, Minneapolises õppisime üheskoos mõtlema». Seda perioodi tähistas tulevikuoptimism.

Samaaegselt võitlesid Aafrika rahvad iseseisvuse eest, kristlastel oli tegemist poliitilise opositsiooniga Aafrikas ning nn külm sõda eraldas kristlikke kirikuid Euroopas.

4. assamblee oli Helsingis 1963. a teemal «Kristus tänapäeval». Sellest võttis osa 413 delegaati. Perioodi iseloomustas asjaolu, et sõja tagajärjed olid enamasti ületatud, transpordivahendid olid jõudnud uuele tasemele ning sellega oli maakera mistahes punkti jõudmine muutunud oluliselt kergemaks.

Oikumeeniliselt oli tegemist väga põneva ajaga: 1961. a toimus New Dehlis Kirikute Maailmanõukogu assamblee, kus sellega ühinesid mitmed ortodokssed kirikud. 1962. a algas II Vatikani kontsiil, 1963. a toimus KMN usu ja kirikukorra IV maailmakonverents.

LML oli kasvanud, alates eelmisest assambleest ühines sellega 21 uut liikmeskirikut, ja mis meile kõige olulisem, assambleel vastu võetud 11 uuest liikmest oli kaks tollasest NLiidust: EELK ja Läti ELK. Põhiliseks vastuseisjaks näis toonastele kommentaaridele olevat E.E.L.K., mis oli tollases poliitilises olukorras täiesti mõistetav. Leedu ELK võeti LML liikmeks 1967. a.

EELK esindajad Helsingis olid peapiiskop Jaan Kiivit sen, praost Robert Kannukene ja aseõpetaja Toomas Paul; kohal olid ka E.E.L.K. esindajad.

Oluline oli alates 1958. a LML poolt plaanitud raadio Evangeeliumi Hääl avamine Addis Abebas 1963. a veebruaris, mis oli vahest LML suurim projekt kogu tema ajaloos, ja mida assamblee üksmeelselt tervitas. Raadiojaam natsionaliseeriti 1977. a märtsis pärast Etioopias 1974. a puhkenud revolutsiooni, mis kõrvaldas võimult imperaator Haile Selassie I ja valis sotsialistliku arengutee.

Helsingis loodi interkonfessionaalseks uurimistööks Luterlik Fond, mis 1965. a rajas Strasbourgi Oikumeenilise Instituudi. Helsingis avastasid mitmed kirikud, et luterlaste ametirüü võib olla ka valge ning Soomes toimus praktiliselt kohe üleminek mustalt valgele.

5. assamblee toimus Evian’is (Genfi järve Prantsusmaa poolel) 1970. a teemal «Saadetud maailma». Võib-olla omas see assamblee rohkem mõju LML arengule kui ükski varasem või hilisemgi, ja seda kindlasti mitte ainult skandaalse toimumise, vaid ka sisu tõttu.

1966. a alguses leppisid LML resident ja peasekretär kokku Saksa DV riigisekretäriga usu küsimustes, et järgmine assamblee toimub Weimaris.

Kuigi Saksa DVga oli olulisi probleeme religioosse kirjanduse sisseveo osas, Ida-Saksa osalemises rahvusvahelistes kirikutevahelise abistamise projektides ja viisade jagamises kõigile assambleel osalejatele, oli niivõrd oluline tugevdada Saksa DV luterlike kirikute osalust rahvusvahelises oikumeenilises liikumises, et nimetatud probleemid lükkusid tahaplaanile.

Seetõttu oli suureks üllatuseks aasta keskel laekunud kiri, kus Saksa DV loobus assamblee korraldamisest ja asetas kogu süü Saksa LV-le. Sel põhusel lükati LML assamblee edasi ning otsustati pidada see Porto Alegres Brasiilias 1970. a. Otsus kutsus esile pikaajalise tulise diskussiooni.

Kuigi vastuvõtva kirikuga ei olnud olulisi probleeme, valitses Brasiilias sõjaväeline diktatuur, samuti toimusid 1968. a Euroopas jõulised üliõpilasrahutused ning luterlikud kirikud ja kirikute juhid väljendasid protesti assamblee korraldamisele Brasiilias ka seetõttu, et seal oli vahistatud vaimulikke ja piiratud riiki sissesõit.

Veel 21. mail pidas Genfi staap võimalikuks ja vajalikuks minna Porto Alegresse, kuid 18. juuniks otsustas peasekretär muuta assamblee toimumise paika. Olulised olid järgmised tegurid: ärevus, kuna oluline hulk delegaate oli loobunud osalemast; soov väljendada solidaarsust nende kiriklike gruppidega, kes võitlesid sõjaväelise diktatuuri, majandusliku ebaõigluse ja inimõiguste rikkumise vastu; hirm, et poliitilised ülesanded võivad liialt domineerida ja varjutada päevakorra sisulisi punkte ja tuua delegaatide hulgas kaasa võõrandumist üksteisest või isegi lõhesid; kaalutlused kiriku rolli osas kiriku õiguste ja põhiliste inimõiguste pideva rikkumise suhtes.

Assamblee viidi ülikiiresti üle Genfi järve teisel kaldal Prantsusmaal asuvasse Eviani. Assamblee muutus kompaktsemaks, kui algul oli arvestatud. Sellest võttis osa 216 delegaati, pettumusest tingituna vaid 11 delegaati Ladina-Ameerikast.

EELK esindajana oli kohal assessor Edgar Hark, E.E.L.K. esindajaid ei olnud.

Peeter Kaldur EELK välissuhete komisjoni liige

(Järgneb.)

Luterlik Maailmaliit – The Lutheran World Federation (LWF)

* Asutatud 1947. aastal Lundis 1. assambleel.

* 184 delegaati 47 luterlikust kirikust 26 riigist võttis vastu LMLi põhikirja.

* Tänaseks kuulub LMLi 140 luterlikku kirikut 78 riigist ja 66,7 milj liiget üle maailma.

* LMLi president on Mark S. Hanson, Ameerika Evangeelse Luteri Kiriku piiskop.

* Iga kuue aasta tagant toimub LML assamblee, kus valitakse president, nõukogu liikmed ja laekur ning antakse täpsed juhised liidu tööks.

* LMLi viimane, 10. assamblee oli Winnipegis Kanadas 2003. a juulis.

* LMLi internetiaadress on www.lutheranworld.org

* Märtsis tähistab LML Lundis oma 60. sünnipäeva.

Üks kommentaar artiklile “Luterlik Maailmaliit, 1”

  1. Külaline ütleb:

    tema oli mingi Ismael Tusso või Pepo, midagi niisugust.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)