Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Luterlik kirikukunst on 11. novembrist näitusel Kumu kunstimuuseumis

02.11.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

Tundmatu autor Maerten de Vosi (1532–1603) järgi. Kaana pulm. U 1600–1650. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum.
11. novembril Kumu kunstimuuseumis avatavast näitusest «Vinum et panis. Veini- ja leivamotiiv 16.–20. sajandi kunstis» pea poole võtab enda alla luterlik kirikukunst.

Näituse koostajad on Tiina-Mall Kreem ja Anu Allikvee, keda kirikutekstiilide osas on abistanud selle ala parim tundja Eestis – Marju Raabe. Oma abikäe näituse õnnestumiseks on andnud EELK konsistooriumi kunsti- ja arhitektuurikomisjon ning koguduste õpetajad ja liikmed üle Eesti.  
Pühim koht on altar
Kaheks, vaimulikuks ja ilmalikuks pooleks jaguneval näitusel on kiriklik kunst mahutatud saalidesse nimega «Kristuse ihu ja veri» ning «Käärkambrikunst ja kodukristlus». Imaginaarse luterliku kirikuruumiga näituse põhisõnum selle külastajale on, et kirikuta, ristimissakramendi läbi kristlaseks saamata ja armulaua abil kristlaseks jäämata ei saanud kuni I maailmasõjaga kaasnenud suure kultuurilise pöördeni elada keegi.
Inimese tee ühiskonnas kas algas ja lõppes kirikuga või oli ta heidik, kellele ei löödud hingekella. Samuti kultuurilooline meenutus, et 16. sajandil hakati Eestis kuulutama Martin Lutheri õpetust puhtast evangeeliumist ning senise seitsme asemel jagama kaht sakramenti: ristimist ja armulauda. Ja et armulaud on võrdpilt taevasest pidusöögist, kuhu Kristus kutsub vaid omad. Erinevalt ristimisest on armulaud korduv. Armulaual vastu võetud Kristuse ihu – pühitsetud leib – toidab ja kinnitab ristimises alguse saanud vaimulikku elu. Kristuse veri – pühitsetud vein – aga tervendab ja kingib igavese elu.
Vähem oluline ei ole meenutus, et inimese usku on kirikus läbi aegade aidanud kinnitada pühad tekstid, sümboolsed värvid ja märgid: lõuendile maalitud, kalevile tikitud, metalli graveeritud ning punasesse, valgesse, musta, rohelisse ja violetti kodeeritud sõnumid Kristuse armastusest ja lunastavast ohvrisurmast.
Kiriku pühim koht on altar, seepärast on see visuaalsete märkidega ka kõige enam laetud, ehitud maali ning kaetud altarilina, -põlle ja armulauatekstiilidega. Ka altarile asetatavad esemed – küünlajalad, pühakiri, krutsifiks ning armulauariistad – on võimalikest parimad. Selle kinnituseks on näitusele toodud kiriklikud esemed, nii koguduste kui mitme muuseumi varade hulgast. Näituse «kirikusaali» altarilauda ehib imeilus hõbeniidiga tikitud, viinamarjavääte ja viljapäid, Jumala Poja sümboltähti alfat ja omegat kujutav EELK Ambla Maarja koguduse altarikate.
Käärkambrikunsti saladused
Altari taga, nagu enamikul uusaegsetel kirikutel (vahel ka altariruumi küljel), on näitusesaalis käärkamber. Selle ekspositsioon selgitab tulijale, et käärkamber on koht, kus õpetaja end jumalateenistuseks valmis seab ja kus aastasadu on hoitud kogudusele tehtud kingitusi, nn käärkambrikunsti. Selle tase võib olla küll erinev, kuid sisu on alati religioosne. Esimene sõltub annetaja jõukusest, teine kinkija ja kingisaaja konfessionaal­setest tõekspidamistest.
Kõige sobivamaks altarimaaliks peeti luterlikus kirikus teatavasti «Püha õhtusöömaaega», sageli kombineeritult Kristuse ristisurma ja ülestõusmist kujutavate maalidega. 19. sajandi keskpaigas taandusid «Püha õhtusöömaaja» kujutised Eesti altareil Kristuse ohvrisurma otseste meenutuste, Kolgatal ristilöödud Kristuse piltide ees.
Vanad ja tuhmunud «Püha õhtusöömaaja» pildid visati kas minema, viidi käärkambrisse või pastoraati. (Mitmed käärkambrikunstiks taandatud, laiema avalikkuse silma eest kõrvale tõstetud maalid on 20. sajandil saanud uue eluõiguse, nad on toodud tagasi kirikusaali või viidud kunstimuuseumi näitustele.) Käärkambrikunstiks on siiani jäänud aga kogudusele kingitud graafilised lehed, maalitud või tikitud religioossed pildikesed, samuti vaimuliku kaasaskantavad armulauariistad ning vahel ka ehisköites raamatud.
Ilmalik ja vaimulik sfäär
Sarnaseid esemeid leidus lisaks käärkambritele muidugi ka kodudes, kuhu religioosse sõnumiga kunsti muretseti kas usulistel ja/või esteetilistel kaalutlustel. See, et perekonnaportreede vahel «Püha õhtusöömaaega» kujutav pilt rippus ja kummutil kunstiliselt kaunistatud kirikulaulude kogumik seisis, oli kuni 20. sajandi alguseni tavaline. Nii võib ka näituse «Vinum et panis» ilmalikul poolel näha kokkupuutepunkte elu vaimuliku sfääriga ning huvitaval kombel ühiskonna seisuslikku hierarhiat järgivalt: nii nagu (kuni seisuste kaotamiseni) talupoegade kohad kirikus olid välisukse pool ning mõisateenijate ja aadlike kohad altari pool, on «kirikusaali» kõrval kulgevad toad «Talupoja leib», «Kodanluse koogid» ja «Aadli küllusesarv» ühiskonna seisusliku hierarhia näitajad.
Samas pole talupoegade-kodanlaste-aadlike rea üleminekud järsud, vaid sujuvad – vastastikke kultuurimõjutusi tunnistavad. Ilmaliku ja vaimuliku sfääri, nagu ka seisused, seovad omavahel tervikuks ruumid «Kiriku kõrval on kõrts» ning «Dekoor ja ornament», mille sõnum on lihtne: kiriku- ja kõrtsitee on kuni 20. sajandini olnud enamasti üks ning viinamarjavääti ja viljapäid, veini ja leiva sümboleid, on kasutatud kõikjal.
Näitus «Vinum et panis. Veini ja leiva motiiv 16.–20. sajandi kunstis» on avatud 11. novembrist järgmise aasta 11. märtsini.
Tiina-Mall Kreem

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)