Esileht » Uudis » Esileht »

Luterlik kirik ja eesti kooli ajalugu

05.11.2003 | | Rubriik: Esileht, Uudised

31. oktoobril, usupuhastuspühal peeti Raplas emakeelse hariduse päeva.
Kiriklas peetud seminari «Luterlik kirik ja eesti kooli ajalugu» eesmärgiks oli tuua selgust ajaloo keerdkäikudesse, otsida vastuseid suhtumistele ja arusaamadele kirikust ja koolist ning teadvustada tänaseid võimalusi hariduslikul, kultuurilisel ja kasvatuslikul tasandil.
Kristlus kui puhastav jõud

Ettekanded pakkusid huvitavaid seisukohti ja mõtlemapanevat arutlust kiriku osast eesti kooli ajaloos. Tartu ülikoolis ajalugu õppiv Jüri Metssalu rääkis vana rahvausu ja kristluse lahutamatusest. Ajalugu on vaja mõista, mitte hukka mõista – sellele põhimõttele oli üles ehitatud noore ajalootudengi ettekanne uskumistest eile ja täna.
«Mõistmine aga võib meile väga raske olla, sest tegudes kohtame palju viha ja vägivalda,» ütles ta. «Kuid ajalugu vajab lunastust ja see võiks olla esimene asi, kuidas nendele probleemidele läheneda.»
Jüri Metssalu ütles, et vanu arusaamu on raske murda, ajaloo interpreteerimine on eri ajastutel ja riigikordadel erinev olnud. Just nõukogude ajal oli muinasusu ja kristluse vastandamine relvaks usu vastu. Noortele jääb kirik sageli võõraks, lahendust leida ei osata, sest võõrandumist tekitavad faktid on olemas. Ajaloolase ülesanne on mõista, et kõik mööduv on olnud vajalik õpetusena.
Jüri Metssalu, kellele rahvakultuuriga tegelemine on kui elustiil, ütles, et rahvaluulet uurides selgub, kui lähedalt on omavahel seotud muinasusk ja kristlus. Kristlus toimib rahvausu sees puhastava jõuna, oli ettekandja veendunud.
Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent Liivi Aarma viis kuulajad tagasi reformatsiooni aegadesse, rääkides vanadest missatekstidest, mis said varase kooliõpetuse aluseks. 1525. aastast on säilinud esimene pikem eestikeelne tekst, nn Kullamaa katekismus, kus kirjas Meie Isa palve, Maria tervitus ja usutunnistus. Neid tekste oli vaja selleks, et kasutada neid rahvakeelses liturgias.
Eneseteadvuse tõusuks

Liivi Aarma tõi huvitava faktina esile, et esimesed eestikeelsed ülestähendused olid palju rohkem kõnekeelele sarnased kui hilisemad, mil sakslased hakkasid maarahva keelt oma keele reeglite järgi «ornungisse» ajama. Hilisemad katekismuse tekstid on olnud kirikus kasutusel laulutekstidena, algupärana missalaulutekstid.
Piibli rollist eestlaste iseteadvuse tärkamises rääkis Tallinna Jaani koguduse õpetaja dr Toomas Paul. Raske on saada konkreetset ettekujutust Piibli mõjust eesti rahvale, sest Piibel on selleks liiga laiahaardelise tekstiga, ütles Toomas Paul ja lisas: «Neid, kes Piibli läbi loevad, on kõikidel aegadel olnud, aga ega see kerge töö ole. See tähendab, et kui hakata rääkima rollist, siis tulemuse määravad eelarvamused, mis on tugevasti emotsioonidega seotud. Kas hinnata Piibli rolli positiivseks või mitte, oleneb sellest, millisena hinnatakse kristlust üldse. Igasuguste hinnangute puhul on vaja kõigepealt kindlaks määrata, kellele see on kirjutatud.»
Piiblit on tõlgitud tuhandetesse keeltesse, veel rohkem selle üksikuid osi. Piiblit võib nimetada esimeseks eestikeelseks väärtkirjandusteoseks. Ent tänapäeval võib lugejale suureks šokiks olla üleminek lastepiiblilt Piiblile, kus kohtab nii julmust, vägivalda kui ka roppusi. Toomas Paul arvas, et see võib tekitada mõnes inimeses lausa usukollapsi.
Rahvusluse tekkimisel 1860–70ndail aastail oli palju kirjandust Piibli kõrval ja vaimulik kirjandus ei olnud enam dominantne. Eestlaste iseteadvuse tärkamises on siiski võimalik põhjendada Piibli positiivset osa. Külaühiskonnas on üksikisik suhteliselt tähtsusetu, määrav on, missuguse seisuse esindaja sa oled. Talupoega identifitseeriti kui mittesakslast, maarahvast.
Piibli positiivse rolli puhul on Eestis tähtsad kaks liikumist: esiteks vennastekoguduse liikumine ja teiseks piibliseltside teke. Kus olid piibliseltsid, seal olid tavaliselt ka põllumeeste- ja lauluseltsid. Eestlaste eneseteadvuse tekkimisel võeti usku tõsiselt. «Kõikidele asjadele saab aga postmodernistlikus ühiskonnas anda positiivset ja negatiivset hinnangut,» ütles dr Paul lõpetades.
Negatiivse märgiga õppeaine

Seminari viimase ettekande «21. sajandi kool ja vaimsus – suhtumistest ja eelarvamustest laiemalt» pidas ajalooõpetaja, Kohila valla haridusnõunik ja Usuteaduse Instituudi üliõpilane Nele Aus. Eestlastel on usu suhtes välja kujunenud oma kindel stereotüüp ja see on negatiivne.
Siin on mõjutusi kirjandusest (E. Kippeli «Meelis», O. Lutsu «Kevade», E. Bornhöhe «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad»). Kogu nõukogude aeg töötas selle stereotüübi loomise heaks. Taoline mustvalge suhtumine on suures osas ka ajalooõpikute ülesehitav mudel.
Nele Aus ütles, et õpetajate mureks ja hooleks peaks olema kristlusest rohkem positiivset infot anda. On aeg hakata rääkima positiivsetest tegelastest ajaloos, sest ajalugu on kooliõpilastele praegu üsna negatiivse märgiga õppeaine.
Seminaripäeva lõpetas usupuhastuspüha jumalateenistus Rapla kirikus, jutlustas õpetaja Toomas Paul, liturg oli õpetaja Mihkel Kukk, kaasa teenisid Lääne-Harju praostkonna vaimulikud. Liturgilist muusikat juhtis kogu päeva idee algataja kirikumuusik Elke Unt, esinesid Rapla ühisgümnaasiumi Riinimanda koorid Urve Uusbergi ja Pilvi Pärnapuu juhatusel, koraalide mitmekesiste seadetega aitasid kaasa Rapla muusikakooli õpilased Tekla Tappo juhendusel. Jumalateenistuse muusikalisel ettevalmistamisel oli abiks helilooja Mart Siimer.
Sisukas seminar sai teoks Rapla koguduse, Rapla kunstiseltsi, Rapla maavalitsuse haridusosakonna, Mahtra talurahvamuuseumi ja Lääne-Harju praostkonna koostöös.
Tiiu Pikkur

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)