Luterlik ateism

Esmakordselt kohtasin sõnapaari «luterlik ateist» Pippa Norrise ja Ronald Ingelharti 2004. aastal välja antud raamatus «Sacred and Secular» leheküljel 17, kus autorid tsiteerivad eestlasest sotsiaalteadlast, kes kirjeldab eestlaste ja venelaste maailmavaatelisi erinevusi järgmiselt: «Me oleme kõik ateistid, kuid mina olen luterlik ateist ja nemad on õigeusu ateistid.»
Hiljem olen kirjandust lugedes teada saanud, et Valgevene president Aleksandr Lukašenko on nimetanud end «õigeusu ateistiks», et 1980ndate kommunistlikus Afganistanis oli kommunistlikke muslimeid ning samaaegses Poolas oli ka kommuniste-katoliiklasi.
Kõik ateistid ei ole kommunistid, kuid sellised hübriidid tekivad ikka, kui inimene sobitab enda sees kokku individuaalseid, suguvõsalis-hõimulisi, kultuurilisi, usulisi ja ideoloogilisi identiteete.
Tänapäeva usuvabadusideaalist lähtudes tundub imelik, et ühes postateistlikus ühiskonnas ateistid end kiriklikult määratlevad – «Miks nad peaksid? Uskumine on ju vaba!» –, ent kaugemasse ajalukku tagasi vaadates pole ateistide kiriklik kuuluvus midagi imestamisväärset.
Traditsioonilised kirikud – õigeusu, katoliku, luterlik, anglikaani, presbüterlik kirik – lihtsalt olid kõikehõlmavad. Nende liikmelisus ei põhinenud usulistel veendumustel ja individuaalsel valikul, vaid kogukonda sündimisel ja kuulumisel. Uuemates kristluse traditsioonides aga võib mõistetel «baptistlik ateist» või «nelipühi ateist» tekkida juba mõistetes endis liialt suur sisemine vastuolu.
Inimene võib määratleda end usuliselt nii uskumuste kui identiteedi põhjal. Luterliku ateisti uskumused põhinevad ateismil. Võib-olla teadusel, ratsionaalsusel, materialismil. Reeglina välistades üleloomuliku, vaimsed jõud, imed, inglid, surmajärgse elu, reinkarnatsiooni, viimsepäevakohtu, põrgu, patu ja lunastuse.
Moraaliküsimustes peetakse ülimateks moraaliväärtuste hindajateks inimesi endid. Samas aga on luterlus olemas osana identiteedist. Võib-olla peetakse end luterlaseks, sest sellega seostub esivanemate ja rahvuskogukonna ajalooline päritolu, keel ja kultuur.
Aleksandr Lukašenko peab end ateistiks, kes on «juurtelt õigeusklik». Meil öeldakse ka teinekord, et ühiskond on «juurtelt kristlik». Mitte ajaloolise juudiviha poolest, vaid siis, kui midagi on hästi.
Kui meil on midagi halvasti, näiteks kui me soomlastega võrreldes oleme vähem aktiivsed kodanikeühendustes, usaldame vähem poliitikuid ja kaaskodanikke, väärtustame rohkem «rasket tööd» ning oleme õnnetumad ja sallimatumad, siis öeldakse, et see on kommunismiaja pärand.
Võiks isegi öelda, et kõik peale väliseestlaste ja keskeast nooremate on selles osas «juurtelt kommunistlikud». Aga nii ei taha keegi ise endast mõelda.
Puhtalt usuliselt võttes ma ei usugi, et inimesi saaks objektiivselt liigitada ateistideks ja usklikeks. Pea igas kirikus ja usugrupis räägitakse usklikest ja ateistidest kui erinevat sorti inimestest. Selline liigitamine on subjektiivne.
Kuna pole üheselt selge, kes ja mille alusel on usklik, on vastandumine ateistidega tihti väga silmakirjalik. Näiteks Pierre Bayle eristas teoreetilist ateismi (kui ei usuta ideed inimeste ja inimkonna elu juhtivast Jumalast) praktilisest ateismist, mis ei väljendu sõnades öeldus ja selles, millega aju nõustub, vaid kõiges, milles reaalses elus otsustatakse ja käitutakse nii, nagu Jumalat ei oleks. Nii võttes oleme kõik parimal juhul vaid valikuliselt usklikud.
Ei saa kellelgi täna olla midagi selle vastu, kui «luterlik ateism» on inimese enesemääratlus. Kuid niipea, kui «luterlus» saab rahvusdoktriiniks, õpetuseks sellest, kes iga eestlane on ka siis, kui ta luterlust eneses ei teadvusta, läheb segadus suureks. Kui juba ateistid määratlevad end luterlastena, kas siis baptistid peaksid ka määratlema end «luterlike baptistidena»?
Ja mis teha nendega, kes end eestlastena määratledes ei pea ennast luterlasteks? Kes ei taju eestlaseks olemist, esivanemate ajaloolist elukogemust baltisaksa ülemvõimu all ega eestlaste ajalugu luterliku identiteedina? Kas neile tuleb siis õpetada, et enda luterlaseks olemist eitades eitatakse iseennast?
Miks on üldse vaja aidata inimestel teadvustada seda, mis väidetavalt peaks neis teadvustamata kujul juba niigi olemas olema? «Meie kõigi luterluse» kampaaniat pole vaja usu, vaid rahvusluse pärast. Mitte selleks, et oma minevikku teadvustada, vaid et olevikus end venekeelse elanikkonnaga vastandada.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist