Esileht » Arvamused » Arvamus »

Luterlastel on vaja tugevdada psühholoogilise ja sotsiaalse vastupidavuse võimet

22.03.2017 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Kõikvõimalike mõjusfääride eest peetavas võitluses on täiesti igapäevasteks ja tavapärasteks vahenditeks saanud psühholoogilised ja inforünded ning muu mõjutustegevus. Seosed nende vahel on väga keerulised ja vastastikune toime mitmetine, kuid nende rünnete ühine eesmärk on „pehmete“ meetmetega toetada „omasid“ ja halvata või nõrgestada „vastaseid“. Ennekõike mõtlemise, seejärel ka tegutsemise ja käitumise tasandil. Psühholoogilise mõjutustegevuse eesmärk on muuta mõjutatavate psühholoogilisi tajuaistinguid (vaateid, väärtushinnanguid, hoiakuid, käitumisstereotüüpe) erinevate viiside, meetodite ja vormide koostoimes.
Juba pikemat aega on intensiivselt rünnatud kristlikku elulaadi ja alalhoidlikku maailmavaadet. Rünnatakse usku ja tõekspidamisi. Seetõttu on kristlastel ja alalhoidliku maailmavaate pooldajatel vaja tugevdada psühholoogilise kaitse ja sotsiaalse vastupidavuse võimet. Psühholoogilise kaitse tuumaks on tugev kohane usk ja positiivne minapilt ning teiste silmis saavutatud positiivne kuvand. Väärika kuvandi nõrgendamine on psühholoogilise ründe põhieesmärk.
Psühholoogiline kaitsevõime on tugevaim siis, kui kogukond on sidus ja ühtne ning luterlik identiteet on selge ja kindel. Kahjuks on EELKs ülemäära palju killustatust ja ebaühtlust nii usu põhitõdede ja kiriklike talituste kombestiku kui ka identiteedi väliste elementide käsitlemisel. On näha identiteedikriisi tunnuseid ja EELK-siseste erinevate rühmituste vastastikust nagistamist.
Eestimaa luterlike õpetajate tegemisi jälgides pole selge, kui palju on luterlik kirik ikka luterlik, mitte anglikaani, roomakatoliku või õigeusu kirik. Pole ühtset seisukohta selles, kas preestrid ja diakonid võivad osaleda aktiivses poliitikaelus, milline on luterlik ametirõivas. Valitseb paljusus ametitalituste korras.
Olukorras, kus piiskopid, praostid ja õpetajad ei taga ühtset selget ja kindlat luterlikku identiteeti meie kirikus, on ilmikutel ja kirikuvälistel isikutel raske mõista, milline on luteri kiriku põhituum ja identiteet. Mis siis ikka eristab luterlust teistest?
Õpetaja Veiko Vihuri väidab 15.05.2009 Meie Kirikus: „Kuigi nüüdisaegne luterlus on nii organisatsiooniliselt kui paraku ka õpetuslikult äärmiselt kirev, ei tähenda see sugugi, et luterluses puuduks selge õpetusalus ja amet, mis on volitatud kiriku õpetust esile tooma. Luterlasi seovad Pühakiri kui Jumala Sõna ning seda seletavad ühtse kristliku kiriku usutunnistused ja reformatsiooniaja konfessionaalsed kirjutised. Ka EELK vaimulikud tõotavad oma ametivandes ja ordinatsioonil antud tõotustes püsida just sellel õpetusalusel.“
Ilmikust kirikukogu liikmena näen ma pigem õpetuslikku, tegevuslikku ja identiteedi kirevust, mitte silmanähtavalt selget vääramatut ühtsust usu alustes, õpetuses, talituste pidamises, kristlike põhiväärtuste järgimises ning ametirõivastuses ja selle elementides.
EELK konsistooriumi istungil 4. 10. 2005 heaks kiidetud kiriku sotsiaalses sõnumis väidetakse, et kiriklik kultuur oma vahenditega ning kristlased oma elava eeskujuga võivad olla oluliseks teguriks meie ühiskonna eetilisel uuenemisel. Sellise võimaluse tõeks saamine eeldab seda, et vähemalt EELKsse kuuluvad preestrid, diakonid ja jutlustajad näitavad eestimaalastele eeskuju, lähtudes ühtsetest usulistest, õpetuslikest, liturgilistest, moraalsetest ja kutsealastest põhitõdedest ja nõuetest.
Teatavasti identiteet tagab kavatsuste, eesmärkide ja tegevuse suhtelise püsivuse ning võimaldab indiviidil olla mõtestatud suhetes keskkonnaga. Indiviididevahelised ja sotsiaal­sete gruppide sisesed sidemed luuakse ühiste väärtuste, sümbolite ja traditsioonide pinnal. Sümbolite (lipud, laulud, talitused, tseremooniad, aurahad jne) kaudu tuletatakse rühma liikmetele meelde nende ühist kuuluvust ja usulist lähedust. Seega, luterliku identiteedi säilimiseks on väga tähtis nii sisu kui ka vormi ühtsus.
Peapiiskop Urmas Viilma tõdes 2016. a vaimulike konverentsil peetud kõnes, et tõenäoliselt on aeg kiriku õpetuslikud alused ja normatiivsed tõed, kus me järeleandmisi ei tee, meelde tuletada ja kokku leppida, revideerimata ja taas sõnastamata. Julgen väita, et selleks on viimane aeg.
EELK õpetuskomisjon, piiskoplik nõukogu ja kirikukogu peaksid lähiajal sõnastama teesid, mis aitaksid tugevdada EELK psühholoogilist ja sotsiaalset vastupanuvõimet. Sealhulgas on vaja leppida kokku usu, õpetuse, liturgia, moraali ja kutse põhitõed ja nõuded ning tuua need kirikukogu ette. Usu selgus ja kindlus, õige ja puhta õpetuse formuleerimine ja valeõpetuse tagasilükkamine on käesoleva aja vältimatud nõuded. Aidaku meid Jumal selles ettevõtmises!

Linnas,Raivo

 

 

 

 

Raivo Linnas,
EELK kirikukogu liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)