Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lunastust Kristuses ei saa keegi ära võtta

28.09.2011 | | Rubriik: Jutlus

Kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: «Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!» Aga Issand vastas talle: «Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.»
Lk 10:38–42
Tänast kirjakohta esimest korda lugedes võivad tekkida mõtted, et Maarja oli laisk või et Marta askeldamine ja töö olid asjatud. Nõnda mõeldes teeksime mõlemale naisele liiga. On ju töökust Piiblis mitmel pool esile tõstetud ja Paulus ütleb:  «Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!» (2Ts 3:10). Meie põhjanaabrite soomlaste juures on aastakümneid tegutsenud Martade liikumine. See on võrreldav meie naiskodukaitsega. Tublid naised, kes toetasid mehi rindel, hoolitsesid haavatute eest, tegid süüa ja muud vajalikku.
Pigem on tänase evangeeliumisõna rõhuasetus õige hetke tabamisel ja asjade õigesse tähtsuse järjekorda panemisel. Maainimene teab hästi, et kui kuiv loog on laiali ja vihmapilv lähenemas, siis on arukas muu töö sinnapaika jätta ja püüda heinad kokku saada. Kuuldud loos oli veelgi tähtsam ja olulisem hetk – Jeesus oma rännakul astus Marta ja Maarja koduuksest sisse. Maarja mõistis selle hetke tähtsust. Ta jättis muud toimetused kõrvale ja võttis aega Issandaga koos olemiseks. Julgen arvata, et selle tähtsa kohtumise järel aitas Maarja ka oma õde Martat tema askeldustes.
Kui püüame Maarja käitumist tuua tänapäeva, siis näitab see meile, kui tähtis on igal päeval «Issanda jalge ees olla», võtta aega Jumala sõna lugemiseks ja Issandaga palveosaduses olemiseks. Eks neid töid ja tegemisi ole küllaga, mis tahavad meilt seda väärtuslikku aega röövida, mis meile otsekui Marta suu läbi hüüavad: «Mis sa ometi passid, hakka juba liigutama…» Sama küsimus kerkib sageli ka pühapäeva hommikul, kui kõne all kirikusse jumalateenistusele minek. «Ei sa jõua, kartulivõtt tahab lõpetamist, auto remontimist, tuba kraamimist…» See oht on isegi koguduse sees, kui mitmed ettevõtmised tahavad tõusta tähtsamaks Jumala sõna kuulutamisest ja ühisest palvest.
Piiblist näeme, kuidas algkoguduses tõusis probleem, kui leskede eest hoolitsemine hakkas põhitähelepanu endale võtma. «Siis kutsusid need kaksteist kokku jüngrite kogu ning ütlesid: «See ei sobi, et me Jumala sõna kõrvale jättes hoolitseme toidulaudade eest. Vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea maine ja kes on täis Vaimu ja tarkust, et me võiksime nemad seada sellesse ametisse. Meie ise aga tahame pühenduda palvetamisele ja sõna teenimisele.» (Ap 6:2–4)
Kui püüame Marta aktiivset käitumist analüüsida, siis võime öelda, et tegu oli ühe tubli ja toimeka naisega, kuid võime ka leida olukorra, kus väliste kiirete askeldustega püütakse seesmist tühjustunnet ja vastuseta küsimusi oma mõttemaailmast kaugemale tõrjuda. On ju üsna levinud soovitus, näiteks leinas olijale, püüda leida endale mõni tegevus või harrastus, mis aitaks raskeid mõtteid eemale peletada. Tihti see ka aitab. Palju raskem on oma mõtete ja usuküsimustega sügavuti minek ja Jumala ees seismine. Kui Peetrus sai kord Jeesuse sõna peale imelise kalasaagi ja mõistis, et ta on Jumalaga ühes paadis, lausus ta sõnad: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!» (Lk 5:8).
Marta etteheitvates sõnades «Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi» võime näha ka teatavat kadeduse varjundit. Maarjal on Jeesusega hea koos olla, aga Marta süda on rahutu. Ilmselt on midagi tema hinges kripeldamas. Kas pole see tuttav tunne? Tuled vaimulikule koosviibimisele, aga sinu hinges on rahutus. Püüad mitmel pool kaasa aidata ja teha, aga midagi on nagu siiski puudu.
Kui Martin Luther nooremas eas otsis armulist Jumalat, siis tema südamesse tuli rahu, kui ta leidis sõnad «sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3:23–24).
Arvan, et toosama leid «lunastus Kristuses Jeesuses» oli teinud Maarja südame rõõmsaks ning toonud sinna igatsuse Jeesuse järele ja seesama oli puudu veel Marta südames.
Elame maailmas, kus kõik meie ümber on muutlik ja muutlikud oleme ka meie ise. Kõrvalt võivad kaduda nii maine varandus kui sõbrad ja pereliikmed. Lunastust Jeesuses Kristuses ei saa meilt aga keegi ära võtta. See on hea osa, mis jääb püsima ka igavikule vastu minnes. Püüelgem selle poole ja hoidkem sellest kinni.

Rene Reinsoo
,
Kihelkonna koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)