Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lunastaja seitse sõna ristil

19.04.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

4. aprillil mängis keelpillikvartett
Tallinna Kaarli kirikus Haydni opus 31.

See oli aastal 1906, seega just sajand
tagasi, kui Postimees teatas «Esimese Eesti viiulikvarteti õhtust», mida «tuleb
kõigiti kordaläinud ettevõtteks arvata». Mängiti Schuberti d-moll kvartetti ja
Beethoveni rasket C-duur kvartetti, millele lisandus valik Rudolf  Tobiase kvarteti- ja klaverimuusikast.

«Kokkutulnud rahvas avaldas agarale
kvartetile ja tema juhatajale elavat kiitust, mida need ka täitsa ära olivad
teeninud,» kirjutas Postimees. Aga kas teate, kes selles kvartetis kaasa
mängisid? Meile vähetuntud härrade Berendseni (2. viiul) ja Paabu (altviiul)
kõrval osalesid sellel tähelepanuväärsel sündmusel Tartu tollased juhtivad
muusikajõud: tulevane helilooja Heino Eller (1. viiul) ja laulupidude kuningana
tuntuks saanud Juhan Simm (tšello)! Pianistina oli kaastegev Rudolf Tobias ise.
Vägev, eks ole?

Keelpillikvartett ülestõusmispühade meeleolus

Sel aastal möödub sellest sündmusest
sajand. Sealt peale on eestlastest kvartette ikka olnud. Küll rohkem ilmaliku
muusika teenistuses, kuid vahel on ka kirikutesse seda kaunist kunstižanri
viidud. Seda enam, et see sinna iseäranis hästi sobib.

4. aprillil oli kvartetikontsert Tallinna
Kaarli kirikus. Meelis Vahari keelpillikvartett, nagu välja hüüti. Tõepoolest –
mida küll meie kiriklik kammermuusika peale hakkaks ilma Meelis Vaharita! Teda
jätkub kõikjale, ta on nagu Figaro: kohtad teda ühes kirikus esinemas
solistina, siis aga kohe teises mõne kammeransambli koosseisus.

Seekord siis kvartett koosseisus: Meelis
Vahar (1. viiul), Malvi Lõhmus (2. viiul), Tiiu Kulm (vioola) ja Enno Lepnurm
(tšello). Õige ansambel õiges kohas õige kavaga, kui lähenevaid ülestõusmispühi
silmas pidada. Bach, Haydn, Mozart. Raskuspunkt sobilikult Haydni kvartetil op.
31 «Lunastaja seitse sõna ristil», millest välja valitud kolm osa:
Introduzione, Grave (Tõesti ütlen ma sulle, täna pead sa minuga paradiisis
olema) ja Lento (Kõik on lõpetatud), neile lisandusid Andante sama helilooja
kvartetist op. 42 ja Bachi hästi tuntud «Ärka üles, minu süda».

Raske on midagi neist esile tõsta. Vahest
Grave oli muust pisut väljendusrikkam ja rohkem südamega mängitud. Koosmäng oli
ühtlaselt tasemel, õnneks ei riivanud kõrva ka jahedast kirikust  ja sellele lisanduvast rõskusest tekkida
võivad  häälestusprobleemid.

Praostkonna kadunud kammerorkester

Kaastegelasena astus sellel kontserdil
Bachi loominguga («Seufzer, Tränen, Kummer, Not» ning aariad Johannese ja
Matteuse passioonist) üles meie kirikutes juba üsna tuntuks saanud sopran
Kristiina Under.  Kaks aastat tagasi olin
üllatunud, et noor lauljatar oskas muusikas peituva vaimuliku sõnumi väga
veenvalt edasi anda.

Tema hästikoolitatud kõlav hääl, mida ta
valitses kadestamisväärse kindlusega, sobis kirikusse. Ega tänagi sellele
arvamusele midagi olulist lisada ole, vahest pehmust on hääles vähemaks jäänud
ja kõlavust juurde tulnud ning ajuti kipub vibrato ähvardama.Niisiis tuleb
kontsert, mille lõpetas Mozarti pidulik Laudate Dominum, «kõigiti kordaläinud
ettevõtteks arvata. Kokkutulnud rahvas avaldas agarale kvartetile ja tema
juhatajale elavat kiitust, mida need ka täitsa ära olivad teeninud».

See tekitas ühtlasi igatsuse kuulda jälle
Tallinna praostkonna kammerorkestrit, kes kunagi nii meeldivalt meie
kirikumuusikat mitmekesistas.

Mati Märtin

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)