Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi 50. surmapäevaks 4. osa

02.11.2011 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

4.
Paater Werling sai pärast järjekordse Nõukogude okupatsiooni algust Eestis umbes aasta jagu armuaega. Kuid koos uue okupatsiooniga alanud katkematu vastupanu metsavendade poolt pani nõukogude võime oma küüditamispoliitikat jätkama.
Ühe taolise aktsiooni käigus 15. augustil 1940, nagu tõendab üks väike sedel KGB arhiivist, kus on kirjas aastatel 1944–1953 deporteeritud inimeste nimed, saadeti ühes 30 000 eestlasega asumisele ka paater Henri Werling.
Erinevalt peapiiskop Profittlichist ei peetud paater Werlingi üle kunagi kohut. Loa kodumaale naasta said paljud küüditatud alles pärast vastupanuliikumise mahasurumist. Metsavendade tegevuse õõnestamiseks toodi aastatel 1945–1953 Eestisse elama umbes 230 000 Nõukogude Liidu kodanikku väljastpoolt Eestit. Paljudes Eesti piirkondades moodustavad venelased ka tänapäeval suurema osa elanikkonnast.
Küüditamine Uurali aladele, naasmine ja eluõhtu Eestis
Koos tuhandete teiste küüditatutega kõigi Nõukogude rahvaste hulgast viidi paater Werling Permi aladele Uurali mäestikus. Järgneva üheksa aasta vältel oli tema koduks Kemuli ümbrus Kama jõe (Volga üks harujõgesid) ääres.
Kuni raskekujulise songa saamiseni metsatöödel 1946/47, pidi ta tegema ränka füüsilist tööd. Song kurnas ja segas teda kuni elu lõpuni. Juba aastal 1946 õnnestus paater Werlingil kirjutada Tšehhi orduõdedele Tartus ning neist kirjadest selgub, et ta jätkas jumalateenistuste pidamist ja tööd preestrina ka vangilaagris olles.
Tema esimeseks palveks õdedele oli seega, et talle saadetaks missa pidamiseks vajalikke vahendeid. Jumalateenistuse teksti ja palved üritas ta taastada ja kirja panna mälu põhjal. Nii näiteks kuulub siiani preester Vello Salo Tartusse rajatud väikesesse paater Werlingi arhiivi aastast 1948 pärinev «Petite consécration au Sacré-Coeur de N. S. Jesus-Christ» (Sainte Marguerite Marie Alacoque 1686). Õdede saadetud toiduaineid ja ravimeid jagas ta sageli ka oma kaasvangidega.
Pärast songa saamist viidi paater Werling üle selleks ettenähtud invaliidide laagrisse Foki lähedal. Seal tegid nõukogude komandandid talle aastal 1948 ülesandeks teha vaimulikku tööd «bolševistliku propaganda» (nii Werling) tähe all. Paater Werling keeldus ja pakkus selle asemel välja, et ta võib tegelda üleüldise haridustaseme tõstmisega.
Religioosset ja vaimulikku kirjandust ei tohtinud orduõed talle saata, seetõttu palus Werling, et talle vähemalt vene-tšehhi sõnaraamat saadetaks, mille abil ta saaks küüditamise hetkel kaasa võetud tšehhikeelse Piibli vene keelde tõlkida, et seda siis koos saatusekaaslastega lugeda.
Lisaks sellele, mida saata, on kirjades sageli juttu ka rasketest ilmaoludest ja elamistingimustest, sest piirkonnas ei olnud ei kanalisatsiooni, elektrit ega kütet. Lumetormide tõttu ei pääsenud paater Werling talvel päevade kaupa kodust välja. Lisaks sellele oli ta tihti haige, vaakudes mõnikord koguni surma piiril, aga ta ei kurtnud.
Kõige piinarikkam ja muserdavam oli vangistatute jaoks teadmatus, kui kaua pagendus veel kestab. Ühes pärast pagenduse lõppu oma Luksemburgis elavale õele kirjutatud kirjas tunnistab Werling, et ei uskunud enam, et ta kunagi sealt tagasi tuleb.
Pärast Stalini surma aastal 1953 hakati GULAGi süsteemi lammutama, kuid see muutus jäi ajutiseks. Täielikult kõrvaldati see alles 1991. aastal, mil Nõukogude Liit lõplikult lagunes. 1954. a alguses teatas laagri komandant paater Werlingile, et «ta võib niipea, kui ta tahab, ära sõita, millal ja kuhu iganes soovib». Olude sunnil sai ta aga alles juunikuus veoautoga 140 km kaugusel asuvasse Mendelejevo raudteejaama sõita. Sealt edasi sõitis ta juba rongiga üle Leningradi Eestisse.
Tallinn oli nende üheksa aasta jooksul tundmatuseni muutunud, sellest oli saanud valdavas osas vene linn. Ka oma kirjades mainib Werling, et linnas oli palju võõraid. Paljusid, keda ta enne küüditamist oli tundnud, ei olnud enam ja katoliku kirikust, millest oli järel vaid üks kogudus, oli saanud samahästi kui põrandaalune kirik.
Pärast Teist maailmasõda kuni 1952. a tegutses siin ainsa katoliku preestrina üks poola kaputsiin Tadeus Kraus OFMCap (1890–1977), keda Werling veel isiklikult tundis. 1952. a asus tema asemel ametisse Riia diötseesi preester Mikelis Krumpans (1916–1987), keda Werling ei tundnud. Jesuiitidest oli paigale jäänud üksnes poolakast orduvend Kazimierz Kantski (1889–1970), kellega paater Werling Esna kolhoosis oma korterit jagas.
Usuasjade komissar lubas paater Werlingil iga kahe kuu tagant Tallinnas pihiisa kohuseid täitmas käia. Tema enda sõnade kohaselt oli ta pagenduses omandanud perfektse vene keele, millest sai eesti, poola, saksa ja prantsuse keele kõrval tema viies võõrkeel. Samas aga ei tohtinud ta jutlusi pidada.
(Järgneb.)
Bodo Bost

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)