Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi 50. surmapäevaks 1. osa

12.10.2011 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

1.

50 aastat tagasi 22. veebruaril suri ühes Nõukogude Eesti kolhoosis Luksemburgist pärit jesuiit Henri Werling (1879–1961). Peaaegu üheksa aastat oma elust veetis see endine Eesti Katoliku Kiriku eestseisja NSV Liidu töölaagris Uuralis.
22. veebruaril 2011 täitus 50 aastat Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi surmast. Werling suri aastal 1961 Eestis Esna kolhoosis nõukogude sunnitöölaagris saadud haiguse tagajärjel.
Aastal 1945 küüditasid nõukogude võimud ta selle väikese Baltimaa katoliku kiriku peana koos tuhandete eestlastega Uurali aladele. Seal, Kemuli-nimelise koha läheduses Foki ja Saigatka linna vahel, kus Saigatka jõgi suubub Kama jõkke, pidi ta esialgu raielankidel rasket füüsilist tööd tegema.
Piirkond, kus ta asumisel viibis, jäi hiljem, aastatel 1962–1964 Volga jõe suurimale harujõele Kamale ehitatud paisjärve alla, mis oli 365 km pikk ja 9 km lai. Praegu asub seal Tšaikovski linn, mis sai oma nime sealkandis sündinud kuulsa vene helilooja järgi. Kirjeldatud ala jäi Moskvast kagu suunas umbes 1350 km kaugusele Molotovi (praegune Perm) oblasti edelanurka Uurali mäestiku läänenõlva keskosas, mis piirnes lääneküljest Udmurtiaga.
Nimetatud ala oli Nõukogude Liidu Euroopa-poolseimas osas asuva GULAGi arhipelaagi üks peamisi keskusi. GULAG – parandusliku töö laagrite, (sunni)tööasulate ja kinnipidamiskohtade peavalitsus – oli ühtlasi Nõukogude Liidu represseerimissüsteemi sünonüümiks.
Selle süsteemi osaks olevate sunnitöö- ja vangilaagrite, vanglate ja asumisasulate eesmärgiks oli poliitiliste vastaste mahasurumine ning ärakasutamine sunnitööl.
Lisaks pidid need aitama kaasa Nõukogude Liidu eri osade väljaehitamisele ja industrialiseerimisele, mis omakorda kujutasid endast osa pärast Teist maailmasõda alanud võidujooksust NSVL ja USA vahel.
Laagrite süsteem oli kogu Stalini valitsusaja vältel kesksel kohal. Kuigi seal ei toimunud inimeste plaanipärast hukkamist nagu Saksa koonduslaagrites, hukkus laagrites valitsenud ebainimlike elu- ja töötingimuste tagajärjel siiski väga palju inimesi.
Sündimine Zorni majas Luksemburgi kalaturu ääres aastal 1879
Paater Henri Werling sündis 14. detsembril 1879 pankur Ernst Werlingi pojana (1851–1916)  Luksemburgi linna kalaturu lähistel asuvas Zorni majas, mis oli Miikaeli kiriku vastas. 1899. a astus ta jesuiitide ordusse ning nagu paljud teisedki jesuiidid õppis ja töötas ta mitmetel eri maadel, sh Austrias, Hollandis, Šveitsis, Poolas ja Saksamaal, kuni ta 1923. a esimese jesuiidina pärast 17. saj vastureformatsiooni Eestis teenistusse asus.
Tema preestriks pühitsemine oli toimunud 25. augustil 1912 Valkenburgis Hollandis ja seda koos Augustin Bea SJga (1881–1968), kellest sai hiljem kardinal ning teise Vatikani kontsiili olulisemaid oikumeenilisi teolooge. Kuigi paater Werling ise ei saanud selle murrangulise tähtsusega kontsiili tunnistajaks enam olla, toimus kogu tema tegevus just selle kontsiili vaimus – see oli suunatud kiriku suuremale avatusele teiste kirikute, religioonide ja ka uskmatute suunas.
Oma 38 teenistusaastaga, millest üheksa pidi ta veetma asumisel, on Werling ametiaja poolest Eestis tegutsenud jesuiitide seas teisel kohal.
Selle Luksemburgist pärit jesuiidi teened Eesti katoliku kiriku ees tulid ilmsiks aga alles pärast seda, kui Eesti, mis on Balti riikidest kõige väiksem, aastal 1991 taas iseseisvaks sai, olles enne seda olnud alates 1940. aastast okupeeritud kahel korral Nõukogude Liidu ja korra Hitleri-Saksamaa poolt.
Werlingi tegevus on pärast selle avalikuks tulemist nii Eesti katoliiklaste hulgas kui ka laiemalt suurt tunnustust leidnud.
Paater Werlingi tegevus Eestis
Paater Werlingist pidi saama jesuiitide teise ajajärgu pioneer Eestis. Ta saabus Eestisse 30. oktoobril 1923 ning juhtis sealtpeale kuni 1930. aastani Tartu kogudust.
See Eesti suuruselt teine linn oli juba vastureformatsiooni ajastul aastatel 1583–1625 olnud jesuiitide asupaigaks, kus nende juhtida oli muuhulgas ka gümnaasium. Aastal 1849 taasrajatud katoliku koguduse umbes 250 liikmest moodustasid suurema osa üliõpilased ja endised sõjaväelased. Aastast 1899 sai kogudus endale ka kiriku koos kõrvalhoonetega.
(Järgneb.)
Ilmunud ajalehes Luxemburger Wort nr 8/2322 (3.3.2011)

Märkus
Christoph Wrembek on oma raamatus «Jesuiidid Eestis» (Johannes Esto Ühing 2003, lk 16) juhtinud tähelepanu Bodo Bosti artiklites, mis käsitlevad paater Werlingi elukäiku, esinevatele ebatäpsustele, kuid tunnustab autori tööd selle jesuiidi isiksuse tutvustamisel laiale lugejaskonnale. – Toim.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)