Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Lugu nähtamatust rahvast

17.09.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

«Igal inimesel on oma lugu, mis väärib ka teistega jagamist. Kooseluseaduse arutelu valguses jääb kohati mulje, et inimesed, kelle pärast seda seadust tehakse, on ühiskonnas nähtamatud.» Sellise sissejuhatuse leidsin Avatud Eesti Fondi eelmise nädala uudiskirja nr 26/2014 rubriigist «Issanda loomaaiast» pealkirja «Räägi oma lugu» alt. Selgus, et LGBT Ühing ootab lugusid geidelt, lesbidelt, biseksuaalsetelt ja transsoolistelt inimestelt ning nende lähedastelt ja toetajatelt. LGBT Ühingu kodulehelt võib täiendavalt lugeda: «Lugudega soovime näidata, et Eestis elavad erinevad inimesed ja pered, kes kõik on ühtemoodi olulised ja vajavad kaitset.»
Ma olen sellega päri, et kõik Eestis elavad inimesed ja pered on ühtviisi olulised ja vajavad kaitset. Järelikult peaks oodatud olema ka minu kui traditsioonilise abielumehe ning isa arvamus ja lugu. Siiski, minu lugu ei ole ilmselt kuigi originaalne ja erakordne, sest minusarnased on tänapäeva Eestis enamuses. Ometi on juhtunud just minu ja traditsioonilise abielu teiste pooldajatega see, millest AEFi uudise sissejuhatus kõneleb: me oleme nähtamatud. Imestan üha enam, kuidas mehe ja naise abielu kaitsvate eestkõnelejate hääl jääb kuulda võtmata; kuidas seni normiks peetud erisooliste inimeste vahelise suhte toetamist peetakse sallimatuseks ja viha külvamiseks; kuidas küsitluste tulemusi, mis kinnitavad jätkuvalt rahva vastuseisu kooseluseadusele, ei võeta arvesse. Ainsa vastusena kõlab hukkamõistev hinnang ja süüdistus viha külvamises.
Tegelikult ei erine kooseluseaduse vastaste toon sugugi sellest, mis kõlab pidevalt opositsiooni ja koalitsioonipoliitikute omavahelises poliitilises kõnepruugis mistahes uue seaduseelnõu menetlemise ajal. Seni on öeldud, et see käib demokraatia juurde. Maailmavaatelist või poliitilist erimeelsust ei nimetata viha külvamiseks või sallimatuseks, vaid pluralismiks ja see on ilmseks sõnavabaduse ilminguks. Nõnda ei ole ka seisukohavõtud kooseluseaduse vastu vihakõne homoseksuaalsete inimeste vastu, vaid reaktsioon parlamendis rahvast esindavate saadikute ebakorrektse käitumise vastu. On ju üsna loomulik, et inimene, kelle väärtusmaailm purustatakse, ei rõõmusta selle üle ning asub kaitsepositsioonilt välja ütlema asju, mis ei kõla niisama südamlikult kui abikaasale armastuse avaldamine. Paljud inimesed tunnevad, et nad on oma senist maailmapilti, veendumusi ja õigusruumi kaitstes muutunud nähtamatuks – neid ei kuulata ega nähta ja kõigele lisaks suletakse viha külvajateks sildistamisega nende suu.
Ajal, mil parlamenti valisime, ei osanud keegi arvata, et suur osa valitutest kavatseb esitada seaduseelnõu, millest nad oma valimisprogrammis või -lubadustes ei kõnelnud. See, et eelnõu pole esitatud ühegi erakonna fraktsiooni poolt, on kinnitus, et allakirjutanud riigikogu liikmed kasutavad oma positsiooni ära hoopis millegi muu kui valimistel lubatu elluviimiseks.
Oma võimu kasutatakse poliitilisest programmist lahus üsna väikese grupi inimeste eluviisi õigustamiseks ning legaliseerimiseks suurema grupi, sh oma valijate, tüssamise hinnaga. Saadikud, kes peaksid kuulama ja teenima oma rahvast, on sulgenud kõrvad ja silmad, muutes rahva enamuse enda meeltele nähtamatuks. Aga inimesed, kes seda seadust ei toeta, on ju ometi olemas! Ja neid on ühiskonnas palju rohkem kui selle eelnõu pooldajaid.
Huvitav, kas riigikogu eetikakoodeksi olemasolu korral oleks ühe eelnõu selline sünd ja rutuga parlamendi hääletusmasinast läbivedamine hinnatud eetiliseks või sobimatuks? Negatiivse hinnangu seaduseelnõu senisele menetlemiskäigule on juba andnud president Toomas Hendrik Ilves, kui ta riigikogu istungjärku avades ütles: «Selle debati toonist ja viisist peegeldub vastu Eesti poliitilise kultuuri hetkeseis.» President viskas küll kivi eelnõu vastaste suunas, kuid minu hinnangul peaks peeglisse vaatama ja oma kultuursust hindama eelkõige need, kes on lootnud riigikogult kummitemplile kohast kiiret ja süvenemata käetõstmist.
Eelnõu kiirustatud vastuvõtmine viitab süvenematusele ja jätab mulje ette ära tehtud otsusest või mingist avalikkusele nähtamatust, kuid otsustajatele olulisest kõrvalisest survest. Ilmne on, et survestajateks ei ole seekord mitte rahvas ja valijad, nagu oleks esindusdemokraatiale kohane. Ristiinimestest saadikutele oleks aga kohane käituda nii, nagu kirjutab apostel Paulus: «Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões –, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!» (Ef 5:8–11)

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
kantsler

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)