Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lugu mehest, kes leidis tõelise elu

07.09.2016 | | Rubriik: Jutlus

Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb. Sa hüüaksid ja ma vastaksin Sulle, Sa igatseksid oma kätetööd. (Ii 14:14–15)

Kohates ühte sündimisest saadik pimedat inimest, küsisid Jeesuse jüngrid: «Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?» Sarnaselt võisid nad mõelda ka Naini lesknaisest, kelle poja matuserongkäiguga nad teel kohtusid. Naisele, kes oli kaotanud oma mehe ja ainsa poja, ei tõotanud tulevik midagi head, pigem vastupidi.
Peaaegu sarnase etteheite teevad Iiobile ta sõbrad. Iiobil oli seitse poega ja kolm tütart, üle kümne tuhande kodulooma, lisaks veel väga palju peret, st sulaseid ja teenijaid, kokku võttes – ta oli hommikumaa rikkaim mees. Ühe päevaga kaotas ta õnnetusjuhtumite ja vaenulike hõimude rünnaku järel oma lapsed, sulased ja kariloomad. Teisel päeval läks ka tervis.
Kui Iiobi sõbrad toimunust teada said, tulid nad teda lohutama. Nähtust jahmununa ei suutnud nad seitse päeva öelda sõnagi. Viimaks hakkasid nad kõnelema. Eeldades, et Jumal on õiglane, ei laseks Ta säärast ränka nuhtlust tulla süütule inimesele põhjuseta – Iiob peab olema teinud mingit pattu. Tema kannatus võiks lõppeda, kui ta oma süüd tunnistaks ja kahetseks. Iiob aga oli nende nõuande peale endiselt nõutu. Kui ta teaks endal olevat mingit pattu, ta kahetseks. Kui ta vähemalt aimaks teda tabanud hädade põhjust, oleks tal kergem oma koormat kanda. Aga ta ei mõista ja samamoodi ei mõista seda ka sõbrad.
Iiob, kes alustas vestlust sõpradega needes oma sündimispäeva, jõuab korduvalt tõdemuseni, et parem oleks surra kui nõnda edasi elada: «Oh, et Sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni Su viha möödub.» Varjul olev Jumal on pöördunud tema vastu, kuid tal on võimatu rünnakule vastata. Selles, mis toimub, ei saa kohtumõistjaks olla ükski inimene, see on Iiobi ja Jumala vaheline asi.
Meile, kes me nende sündmuste keskmes ei ole, on asi muidugi selge. Olles lugenud Iio­bi raamatu algust, teame, et see, kes vaga meest ründab, pole mitte Jumal, vaid saatan. Me teame, et Jumal «ei kiusa kedagi» (Jk 1:13), kuid saatan «on mõrtsukas algusest peale» (Jh 8:44). Tema on süüdistaja, kes «käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata» (1Pt 5:8). Kui tal vaid lastaks, neelaks ta mitte ainult Iiobi pere, vara ja tervise, vaid ka hinge. Küll oleks lihtne Iiobile ja ta sõpradele selgeks teha, kuidas asjad on.
Isegi kui saaksime Iiobile mingil viisil toimuva tausta selgitada, ei ole sugugi kindel, et ta meid mõistaks. Kui me ei ole valmis tema kannatust nähes oma riideid rebestama ja nädalat vaikides tuhaasemel istuma nagu Iiobi sõbrad, ei oleks meil ka neile midagi arukat öelda.
Kannatuse öös oli Iiob ometigi valgusele lähemal kui tema sõbrad. Tahtes pigem surra kui elada, oli ta elule lähemal kui elavad. Surmasuhu jõudnuna, olles juba valmis astuma üle piiri, jõudis ta äratundmisele, et Jumal ei jäta enda oma surmavalda, vaid kingib talle elu: «Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb. Sa hüüaksid ja ma vastaksin sulle, Sa igatseksid oma kätetööd.» Valgus ei paistnud mitte siit-, vaid teiselt poolt elu ja surma piiri.
Iiobi tund ei olnud veel tulnud. Issand pööras tema maise põlve, ta tervenes oma haigusest, ta sai oma vara tagasi kahekordselt ning tema kojas nägid ilmavalgust järgmised seitse poega ja kolm tütart. Nii võib minna ka teistega. Jeesus andis pimedale, kelle vanemaid pidasid jüngrid patusteks, tagasi nägemise. Naini lesknaine sai oma poja tagasi elavana. Võib olla, et millegi sarnase tunnistajaks oleme olnud ka oma elus.
Jutustus Iiobist on andnud jõudu paljudele inimestele, kelle senine elu on kokku varisenud. Iiob ei ütle meile, et «elu läheb edasi» või et «raskused on ainult ületamiseks», sellist nõu annavad pigem ta sõbrad. See ei ole lugu mehest, kes sai kõik kaotatu tagasi, vaid mehest, kes leidis tõelise elu. Prohvetlikul viisil räägib see Vana Testamendi suur kannataja meile Jumala Pojast, kelle sünd siia maailma oli alles kauges tulevikus, aga kes juba nüüd astus kannatava Iiobi kõrvale, andes talle tõotuse igavesest elust.
Viimaks pöördub Iiob Jumala poole sõnadega: «Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu» (Ii 42:2). Selle, millest Iiob räägib kaudselt, ütleb välja korduvalt surmasuus olnud püha Paulus (vrd Rm 8:18–23): «Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. /…/ Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini; ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.»

Toomet,Illimar

 

 

 

 

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)