Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lugemisväärne raamat

14.09.2022 | | Rubriik: Kultuurielu


Kujundanud Merle Moorlat, EKSA, 2022. Arhiiv.

Poelettidele ilmus tavalisest kenam raamat (kunstnik Merle Moorlat) „Pruut, kuningas ja muusapoeg : eesti luule algus: Eestikeelne luule 1637–1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde“, EKSA, Reval, 2022. Miks peaks Eesti Kiriku lugeja just seda raamatut silmitsema? Esiteks Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professori, poeedi ja Kadrina kirikuõpetaja Reiner Brockmanni (1609–1647) surma puhul Tallinna Oleviste kirikus 14.01.1648 Andreas Sandhageni peetud leinajutluse pärast (saksakeelsest originaalist tõlkinud Kärri Sõelsepp). Mis kirja pandud „mitte niivõrd selleks, et meeldida teistele, kes asju paremini teavad ja teha oskavad, vaid et tulla vastu Teie kõigi soovile ja et jätta õndsast kadunukesest maha mälestus“. 

Võin öelda, et seda ta on tõesti suutnud! Ja teiseks: eesti luule alguse seni teadaolevad 70 teksti aastaist 1637–1721. Need on Wimbergi (1979, kodanikunimega Jaak Urmet) poolt transpoetiseeritud tänapäeva eesti keelde ja sellega koos muutunud ladusa keele tõttu lauldavaks. Ei imestaks sugugi, kui need tekstid leiavad tee lauludena meie vaimulikele üritustele, sest Wimberg on nad toonud 21. sajandi kasutajale poolele teele vastu. 

Pisut kulmukergitust tekitab sõna transpoetiseerima, tunneme ju tõlkimist, translitereerimist, transkribeerimist, transrasvasid ja transsoolisi meie seas, „transatlantilisi kirjavahetusi“, ja siinkirjutajale kangastus nooruspõlves raha teenimine transana, see tähendab transporditöölisena. Eks meie luule alguse tekstid kuni lausa 20. sajandi alguseni on mitmeti painutatud selgema sõnastuse ja uuenevate keelereeglite alla, mis me siis esimese eestikeelse luuletuse autoritest räägime! 

Raamatu koostaja Wimberg on ennegi mässanud õigekirja vastu ja avaldanud luulekogud „Maaaraamat“, 2000, „Kärppsed“, 2006, „Eesti köökk“, 2010 „endapärases kirjaviisis“. Kindlasti on igas peres lapsi, kes oskavad ümiseda teleseriaali „Buratino tegutseb jälle“ (83 osa, ETV, 2002–2005) stsenaristi kirjutatud sõnadele laule, ja meeles saatesari „Saame kokku Tomi juures“ (2006–2010). Muidugi armas raamat „Buratino laulud“, 2005 koos helilooja Tauno Aintsi nootidega Kristiina Kassi piltide foonil. 

Koostaja töövõimet iseloomustab Jaak Urmeti nime all ilmavalgust näinud „Saarineni maja : sada aastat ajalugu 1912–2012“, 2013, 487 lk. Samuti luuleantoloogiad „Naised on nii imelised“, 2006 ja „Sõnad soojas süliriimis : seks eesti luules“, 2011. Meelde on jäänud ka „Vintpüss kõrval : valitud kirjandusloolisi artikleid“, 2015.

Nüüd siis eesti luule algus. Suurem osa neist on ilmunud õndsal nõukaajal raamatus „17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule“, 1973, Villem Alttoa ja Aino Valmeti koostatuna. Ilmamaa kirjastuselt on ilmunud üle aegade raamat Reiner Brockmannist Endel Priideli kokku panduna (2000, 436 lk). Eesti luule vaimulik algus sündis kirikulaulu, rahvalaulu ja kreeka- ning ladinakeelsete, saksa ja rootsi luulemõjutuste hulknurgas. Ilmselt ka Ülemlaulust või laulude laulust ja Jeruusalemma linna ärahävitamisest pärit stiilinüanssidest. 

Siinses raamatus on ilus luuletus lugeda Carl Schulténi „Heebrea keele ülistus“ (1709). Vaimulik mõõde luules oli nõukaajal tulearg teema ja termin „juhuluule“ ilmselt pealesunnitud – kuidagi „juhtus“, et osa luulet kirjutati õnnistussoovidega Jumalale kiituseks. Samal põhjusel oli ilmsesti 1973. aasta juhuluulest välja jäetud Käsu Hansu „Oh, ma vaene Tarto liin!“ (1708) Põhjasõjas Vene vägede poolt Tartule põhjustatud kannatustest. 

Juhuluule on pesueht pühend(us)luule, jõuab ka Wimberg oma raamatu eessõnas ja järelmõtetes samale seisukohale. Koostaja märgib „Eesti luule algus : juhtmõtteid“ pealkirja all: „On igaühe enda äranägemise küsimus, kuidas ta piiri „ilmaliku“ ja „vaimuliku“ vahel nihutab. Kui nihutada piiri veelgi rohkem tavapärasest kaugemale, n-ö suunaga altari poole, pastelliseerides selle käigus nõudeid ja tingimusi, võib leida veelgi materjali, mida eesti luule algusesse kanda. Selles raamatus vastu vaatav on koostaja valik.“ (Lk 270) 

See on koostaja ideoloogia, mis tihtipeale kaldub õndsa nõukaajast sissesööbinud usuluule vältimise poole. Ka häirib transpoetiseerija nime paigutamine iga luuletuse autori nime kõrvale – tõlkijad ja translitereerijad ei ole niisuguse ennastupitava egoga, neile piisab impressumis äramärkimisest.

Üks üleilmastumise kasu piiritlemine varasele eesti luulele interneti näol on kindlasti prohvetlik: „… järjest rohkem saab arhiivides üle maailma digitaliseerituid säilikuid, lisaks uutele leidudele võib sealt ilmsiks tulla mõndagi, mille kadunud olemisega on eesti kirjanduslugu justkui nagu leppinud. Vabalt võib ühel hetkel uurija hiireklõps ekraanil nähtavale tuua esimese seni teadaoleva eestikeelse trükise 1525. aastast või täismahus Wanradt-Koelli katekismuse 1535. aastast. võib täiesti vabalt nihkuda õnneliku leiu läbi eesti kirjanduse sünd senisest 1637. aastast ajas kaugele tagasi – miks ei võinuks kritseldada paar eestikeelset ilmalikku värsikest armastusest või veinist mõnele köiteservale juba sada aastat varem Hans Susi, Johann Koell, Balthasar Russov? 17. sajandi hakatusel Georg Müller? Veel enne Brock-

manni – Heinrich Stahl, Georg Salemann? Inimressurssi oli piisavalt“ (lk 276). Siia lisaksin potentsiaalse unistusena mõisnikega koos 1939 lahkunud privaatarhiivid Saksamaal, mis võiksid samuti sisaldada Eesti luuleainest.

Wimbergi koostatud raamat „Pruut, kuningas ja muusapoeg : Eesti luule algus“ on ridamisi nii- ja naasuguseid mõtteid ärgitav lugemine. Kohati on õige pisut puudu religioossele tekstile lähenedes sügavamat sisseelamisoskust transpoetiseeringutes, kuid see on ilmselt põlvkondliku suhtumise eripära. Transpoetiseerituna avanevad tekstid kuidagi lugejale palju lähemalt kui sajanditetaguses kirjaviisis ekseldes ja sõnade tähendusi ette kujutades või ära arvata püüdes. Väike maitseproov leheküljelt 195 Wimbergi transpoetiseeringust: 

Siin hirmsa sõjahäda sees

Tundmatu autor vs Wimberg 2021

Oh, armas Jeesus, oma väes

meid valgusta, kui öö on käes,

su sõna rõõmustagu meid,

teel õigel hoides patuseid.

Oh, Jeesus, ole abimees

siin hirmsa sõjahäda sees

ja kustuta kõik patusüüd.

Ja anna meile rahu nüüd.

Su sakramendid sõnaga

me jaoks on kallid lõpmata,

meil aita käia elutee,

siis pärast rahus puhkame.

Aamen.                     

Vallo Kepp  

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)