Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lugemissoovitus. Alandlik Toomas

04.03.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene number on vähemalt Tallinnas juba ammu läbi müüdud. Kas selle pärast, et Euroopa Liidus kõige uskmatumaks arvatud rahvale meeldib raamat, mille pealkirjast «Uskmatu Tooma lugu» võiks lihtsameelne välja lugeda, et üks kirikuõpetaja on uskmatuks muutunud – meie hulka astunud?
Vastust ma ei tea, aga seda tean küll, et selles Eestis, kus iga päev ilmub ligi 10 uut raamatut, peab pealkiri olema põnev. Toomas Paul on põnevate pealkirjade suurmeister. Ta mängib pealkirjades sõnade esitähtedega ja intrigeerib.
«Miks ta nüüd selle raamatu kirjutas? Ta nagu lubab pealkirjas endast rääkida, aga nii kaugele, kui mina lugeda suutsin, oli vaid mõni lause temast endast.» Selliseid kurvastamisi olen kuulnud.
Mis raamat see siis on? Uskmatu Tooma lugu on alandliku Tooma lugu.
Osundades Gregoriust ei ole alandlik mitte see, kes kõneleb (vähe), vaid see, kes kõneleb vähe iseendast. Ja nii ei kõnelegi end uskmatuks Toomaks nimetaja vähe, vaid ta kõneleb väga vähe iseendast. Ta kirjutab teistest – õigem öelda – teiste mõtetest, aga samas jätab ta lugejale võimaluse taibata midagi temastki.
Küsimus on ju selles, mida ta loetust valib. Lugenud on ta väga palju, aga nagu ta ütleb, on enamik loetust nagu aheraine, mis tuleb seedimatult välja. See, mis kõnetab ja meelde jääb, on temas eneses potentsiaalselt olemas. Kes aga sellest välja lugeda püüab, kes see end uskmatuks Toomaks nimetaja on, jääb hätta.
Hamlet pakkus kord meestele, kes olid teda uurima palgatud, vilet. Kui seda mängimast keelduti, küsis, miks nad arvavad, et suudavad teda mängida, kui selle pilli mängimisega hakkama ei saa. Toomas pole vilepill, vaid keeruline süntesaator, millest ta ise suudab välja võluda väga erinevaid helisid ja kombinatsioone.
See Toomas, kes kirjutab Sirpi, ja see, kes mõtiskleb mõnel kolmapäeval või neljapäeval Jaani kirikus, pole erinevad Toomad. Mängija on sama. Pill on sama, aga mängija on professionaal ja pill nii avarate võimalustega, et mõnele kuulajale vaid tundub, et erinevad on nii mängijad kui pillid. Kummaline, et need kuulajad, kes seda pahaks panevad, ei räägi ka ise ühtmoodi oma lapselapse ja tööandjaga ega kipu ameeriklasele eesti keeles asju selgeks tegema.
Ehk avaneb selle raamatu peamine mõte lõpulehekülgedel. Toomas Paul osundab seal eesti esifüüsikut Piret Kuuske: «Küsimus Jumala olemasolust on tegelikult küsimus Jumala mõju olemasolust meie maailmale. Mõju ei ole aga kunagi täiesti ühepoolne. Kui Jumal saab mõjutada inimeste elu, siis peab ka inimesel olema mingisugune võimalus Jumalani jõuda… Küsimusest: «Kas sa usud Jumala olemasolu?» tundub olulisem olevat küsimus: «Kas sa usud, et ohverdamine ja palvetamine saab maailmas midagi muuta?».»
Toomas Paul lisab füüsiku sõnadele oma tunnistuse. «Usk usub, et Jumala jaoks on kõik võimalik; või – Jumal on puhtal kujul võimalus. Jumal on just see võimalus, mis on alles, kui enam mingit võimalust alles ei ole. Või – kui öelda sedasama teise sõnaga: religioosne või kristlik lootus on see lootus, mis elab, kui lootuseks enam mingit võimalust ei ole.» (Lk 109–111)
Millegipärast ma usun, et need, kes loevad seda raamatut põnevusega, leidmaks sealt tõestust ühe vaimuliku uskmatusest, võivad lõpuni lugedes jõuda hetke, kus usk Jumalasse hakkab tunduma võimalusena, millele midagi samaväärset selles maailmas kõrvale panna ei ole.
Head lugemist!

Jaan Tammsalu

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)