Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Lugejate Leeritund: Islam

11.05.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Islam on üks kiiremini kasvavatest maailmareligioonidest. Kui praegu on maailmas islamiusulisi umbes 1,3-1,4 miljardit (kristlasi on üle 2 miljardi), siis see arv kasvab järjest tänu nii kõrgele iibele kui ka pöördumisele islamiusku.

Võib kõlada paradoksaalselt, aga pärast 11. septembri rünnakut, millest alates on kogu maailmas tuntud varasemast suuremat huvi islami religiooni, tsivilisatsiooni ja kultuuri vastu, on kasvanud islamiusku pöördunute arv. Sellise suundumuse jätkudes võib juba veerandsaja aasta pärast olla Eesti üheks naaberriigiks moslemienamusega riik (Venemaa).

Usuvoolud

Kõige suuremateks usuvooludeks islamis on sunniidid, šiiidid ja sufid. Sunniidid tunnustavad nelja esimest Muhamedi järglast, esindajat või asemikku (kaliifi) moslemite kogukonna juhtidena (Abu Bakr, Umar, Uthman ja Ali). Sunniidid leidsid, et kaliifid peavad jõudma võimule valimiste teel ning seejuures polnud neile oluline, kas tegemist oli Muhamedi järeltulijaga või mitte.

Šiiidid seevastu tunnustasid esimese Muhamedi järglasena alles neljandat kaliifi Alid ning usukogukonna valitsejatena vaid prohvet Muhamedi järeltulijaid.

Mõlemad suunad jagunevad omakorda väiksemateks rühmitusteks. Šiiitide suurimaks liikumiseks on kaheteistkümnendikud, kes usuvad, et Alile järgnenud 12. imaam tuleb kord tagasi kui Mahdi (analoogiliselt juudiusu Messiale). Sufism on sunniidi islami müstiline suund, mis rõhutab sisemist, vaimse armastuse seisundit ning Jumalale pühendumist.

Enamus moslemeid on sunniidid (umbes 85%), šiiidid on tänapäeval arvulises enamuses vaid Iraanis ja Iraagis.

Muhamed

Aastal 610 pKr koges Muhamed (570-632) Meka linna lähedal koopas nägemust. Järgnenud paarikümne aasta jooksul ilmutas ingel Gabriel talle koraaniteksti, mille peamiseks sõnumiks on «andumus» Jumalale (selle sõna araabiakeelne tüvi on slm, millest tulevad ka sõnad «islam» ja «moslem»).

Erinevalt kristluse Jeesusest Kristusest, pole Muhamed Jumal ega uue religiooni rajaja, vaid on prohvet ja reformaator.

Islami traditsioon tunnustab pühakirjana Vana Testamenti ning prohvetitena ka Aadamat, Noad, Aabrahami, Moosest, Taavetit ja Jeesust, kuid varasemate prohvetite läbi saadud ilmutustest on usklikud aja jooksul taganenud ning just prohvet Muhamedi vahendusel said moslemid viimase ja lõpliku ilmutuse.

Muhamedi elu järel levis islam kiiresti. Juba 7. sajandi lõpuks jõudis islam Aafrikasse, Hiinasse ja Hispaaniasse.

Tänapäeval ulatuvad traditsioonilised islamiusu alad Marokost Indoneesiani, viimasel sajandil on järjest kasvanud moslemite kogukonnad ka Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopa riikides.

Kuigi Lähis-ida araabia riigid moodustavad islamimaailma südame, on moslemitest vaid vähem kui viiendik araablased.

Viis alussammast

Kui kristluses, eriti protestantismis, on olulisel kohal õige usuline õpetus, siis islam keskendub rohkem välisele käitumisele ning Jumala tahtele allumisele nii üksikisiku kui ka kogukonnana. Jumalale allutakse läbi viie alussamba, millest esimeseks on usutunnistus: «Ei ole teist jumalat peale Jumala ja Muhamed on tema prohvet.»

Ka usutunnistuse napp sõnastus väljendab moslemitele omast hoiakut, et jumaliku tõe (ka usuõpetusliku tõe) mõistmine käib inimestele üle jõu.

Kristlikule ajaloole omased sõjad õige usulise õpetuse (nt kolmainu Jumala isikutevaheliste suhete) üle on islamile võõrad

Vaid 20. sajandil välja arenenud islami fundamentalism eristub sellest traditsioonist. Usutunnistus on seega lihtne ja lühike ning moslemiks saamiseks piisab, kui mainitud usutunnistust kolm korda vabatahtlikult ja avalikult kuulutatakse.

Teiseks alussambaks on palve. Moslemid palvetavad viis korda päevas: enne päikesetõusu, pärast keskpäeva, hilisel pärastlõunal, päikeseloojangul ja öösel.

Kolmandaks alussambaks on islamikalendri üheksandal kuul (ramadaani kuul) toimuv paast, mil täiskasvanud moslemid loobuvad koidust päikeseloojanguni söögist, joogist, lõhnaainetest ja intiimsuhetest.

Et moslemitel on kuukalender (selle kohaselt algab ajaarvestus aastast 622, mil Muhamed sooritas hidžra ehk väljarännu Mekast Mediinasse, mistõttu on praegu moslemitel käimas mitte aasta 2005, vaid 1426), siis meil kasutatava kalendri kohaselt «rändab» moslemite ramadaani kuu «ringi», st võib vahel olla talvel, vahel suvel. Sel kuul ei pea aga paastuma reisijad, raugad, rasedad, imikutega naised ja haiged.

Neljandaks alussambaks on annetus (tavaliselt 2,5% isiku varast), mida moslemid vabatahtlikult jagavad puudust kannatavatele usukaaslastele.

Viiendaks alussambaks on palverännak, kuid see on kohustuslik vaid neile, kellel on see füüsiliselt ja majanduslikult võimalik, nii et nad oma perekonna heaolu ei ohusta. Palverännupaigaks on peamiselt Meka või Kaaba Saudi Araabias, šiiitidel ka Najaf ja Kerbela Iraagis.

Kui kristlike protestantide traditsioonis on usk eelkõige individuaalne, inimese ja Jumala vaheline asi, siis islami alussambad toonitavad usu kogukondlikku mõõdet.

Kuues sammas – džihaad

Kuigi algselt oli sõna «džihaad» (`püüd’, `võitlus’) pigem mitte-militaarse tähendusega (nii kirjeldati Muhamedi püüdlust veenda teisitiuskujaid või ühiskonna ja enda elu muutmist islami ideaalidele vastavaks), seostati seda peagi militaarse võitlusega usukogukonna kaitsmise nimel.

Nii mõisteti islami ajaloos džihaadina šiiitide-sunniitide võitlusi (eriti 16. sajandil, kui šiiidid Pärsias võimule tulid), moslemite võitlust mongolite ja kristlaste, uskmatute ja usust taganenute või okupatsioonijõudude vastu.

20. sajandi esimesel poolel, mil lagunes otomani impeerium ja mitu islamiriiki jäi lääneriikide mõju alla, mõtestati tihti džihaadina nii vastandumist koloniaalvõimudega kui ka sekulaarse valitsusega.

Šariaat

Islami usulise seadustiku (šariaadi) aluseks on koraan, hadith‘id (lood Muhamedi elust ja tema ütlused, mis ei kuulu koraani ilmutuste hulka) ning nende tõlgendused õpetlaste poolt. Šariaat reguleerib moslemi elu kõiki külgi.

Sealhulgas seadused, mis puudutavad inimese suhet loojaga, on muutumatud ja igavesed (nende hulka kuuluvad viis usu alussammast), kuid kõiki teisi elualasid (majandust, poliitikat, perekonnaelu jne) puudutavad seadused kohandatakse vastavalt aja ja koha muutuvatele nõudmistele nii, et tulemus vastaks šariaadi sõnale ja vaimule.

Šariaati tõlgendavad õiguskoolkonnad võivad pooldada erinevaid reegleid, mistõttu võivad moslemid järgida erinevaid reegleid vastavalt sellele, millise koolkonna pooldajad nad on.

Loor ja usuline pearätt

Koraan ei kohusta otseselt naisi kandma loore ja katma kogu keha riietega, kuid naiste riietust peab iseloomustama tagasihoidlikkus. Meeste ihu peab olema kaetud vähemalt põlvedest vöökohani. Ei mehi ega naisi tohi näha seksuaalobjektina, riietus peab olema avar ega tohi välja tuua kehavorme.

Viimane aga on vastand sellele, millega me õhtumaa tänavapildis harjunud oleme. Loori ja pearätti kannavad islamimaailmas tihti ka naised, kes pooldavad naiste ja meeste võrdõiguslikkust ning on vaadetelt liberaalsed.

Võrdlev religioonide uurija Karen Armstrong on kirjutanud, et loori kandmine «esitab väljakutse veidrale läänelikule sundmõttele seksuaalküsimustes «kõik lagedale tuua» … Varjatud keha islamis kuulutab, et see on suundumas teispoolsusesse, ja seda, et riitusese ühetaolisus ei tunnista klassierinevusi ning peab kogukonna tähtsust lääne individualismist olulisemaks».

Islami ainulaadsus

Läänemaailmas on üldtunnustatud arusaam, et usk on inimese eraasi ning riik ja kirik on kui mitte üksteisest eraldatud, siis vähemalt eristatud institutsioonid, mille vahel peaks valitsema vastastikune sallivus – riik ei tohiks kedagi diskrimineerida lähtuvalt tema usulistest veendumustest ning kirik omakorda peaks aktsepteerima demokraatiat ja sellega kaasnevat arvamuste, uskude ja eluviiside paljusust.

Bernard Lewis on kirjutanud, et viimastel sajanditel tekkinud islamimaailma teaduslik, majanduslik ja militaarne mahajäämus kristliku õhtumaaga võrreldes on seotud sekularismiga – islamimaailma suutmatusega eraldada üksteisest religiooni ja riiki.

Islamimaailm on küll sekularismi ideega kokku puutunud ja seda ka rakendada püüdnud, kuid see on toonud kaasa konflikte ja pole kuni tänaseni islamimaailmas laialdast kandepinda leidnud.

Islamimaailma religiooni ja poliitika suhete mõistmisel tuleb arvestada selle ajalooliste erinevustega kristliku õhtumaa usulis-poliitilise traditsiooniga võrreldes. Islami traditsioonis on religioon ja poliitika olnud algusest peale tihedalt seotud, mistõttu sellele on juba olemuslikult võõrad kristlikule traditsioonile omased eristused: kanoonilise ja tsiviilõiguse, riigi ja kiriku, vaimuliku ja ilmiku, hereesia ja ortodoksia ning maise ja vaimse võimu vahel.

Islami traditsiooni kohaselt mõistavad moslemid end ühtse usukogukonna (umma) liikmetena, mitte rahvusriikide kodanikena. Umma ühendab moslemeid erinevatest kultuuridest ja rahvustest ning tähendab nii rahvusülest vendlust kui ka usulise kogukonna liikmete ja pereliikmete eest hoolekandmist (külalislahkust, haigete ja orbude külastamist).

Kui õhtumaal on demokraatia toonud kaasa religiooni taandumise poliitikast, on islami traditsiooni kohaselt riigi esmaseks ülesandeks alati rakendada islami seadust (šariaati). Seejuures on küllaltki teisejärguline, kas valitsusvormiks on sultanaat, kuningriik, emiraat, sõjaväeline režiim või demokraatia.

Islam Eestis

Islamiusulisi on Eesti elanikest umbes 1% (2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 1387 moslemit), kellest enamus on tatarlased ja sunniidid. Mitme Lääne-Euroopa riigiga võrreldes on islami kogukond Eestis arvuliselt väike, kuid omab märksa pikemat ajalugu.

Islam jõudis Eestisse 16. sajandil Liivi sõja käigus, kui Vene vägede koosseisus võidelnud tatarlased jäid Eestisse elama.

Alar Kilp

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)