Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lugejate kirjad

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad / Number:  /

Puudutus
Ei saa kuidagi üle ega ümber sellest laulupeomelust, mis hiljuti inimeste hinge haris. Oleme kõik koos, vennad ja õed. Ja meie hääl kostab kaugele üle aegade. Puudutus tuleb me juurde. Meid pole hüljatud. Ja kõige kergem ja samas ka kõige raskem liigutus on oma kaaslast emmata, tema kaitsekihti liigutada, et midagi liikuma panna.
Pidu lõpeb. Kõik lõpeb, kuigi kõik kestab edasi. Tuleb argipäev. Kaaslast, keda embasime laulukaare all, me ju ei tunnegi. Ta oli hoopis mingi teise koori liige. Ega seal massi sees saagi sotti, kes oma. KÕIK on omad. Ka need, kes pangabussi järjekorras sabatasid, kuna ei tihanud massiüritusele sularaha kaasa võtta. «Kus alles rahvast, kindlasti ka vargaid, ehk laseksite läbi – mul on laps!» Põnev seik oli see, et bussis sai ka raha sissemakseid teha …
Puudutuse aeg. Nii ilus laul puudutuse teemal! Kuklakarvad tõusid turri seda muusikat enesest läbi lastes.
Minu õnn ja rõõm on puudutada oma väikest koera ja kahte lapselast, kes ei arva, et tahaksin puudutuse kaudu neilt mingit teenet saada.
Aga kui puudutus saab teoks linnaliinibussis? Kas naeratame kaaslasele, kes koos meiega adub küünarnukitunnet? Või käib üheshingamine ikkagi läbi laulu? Mis saab siis, kui ma ühel ilusal hommikul hakkan täiskiilutud bussis lihtsalt leelotama? Buss sõidutab inimesi tööle. Ent kui paljudele ei ole hommik Eestimaal tööhommik? On vegeteerimishommik?
Mõtisklesin teleülekande vahendusel puudutusele kaasa elades. Kes on mind puudutanud? Paraku on mu eluteele sattunud meeste meelest puudutus tähendanud seksuaalsust. Muidu polnud puudutamine oluline. Lauldes sinimustvalgest silmavaatest pürime tegelikult vastassoo hinge ja ihusoppi. Et jätkuks elu …
Siiri Laidla,
laulupidudel lauljana ja
pealtvaatajana osalenud
aastast 1972

Metropoliit Stefanus Ilmjärve kirikus
3. augustil peeti Otepää vallas Ilmjärve apostlik-õigeusu kirikus pärast 25 aastat taas jumalateenistus. Teenisid Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, Pärnu ja Saare piiskop Aleksander, Räpina preester Tihhon Tammes, metropoliidi kantseleist Vändra ja Kihnu preester Justinus Kiviloo, Miik­se ja Luhamaa preester Herodion Niitvägi ning ülemdiakon Marius Raudsepp.
Ümberkaudsed külaelanikud otsustasid kiriku ja selle ümbruse enne jumalateenistust korda teha. Selleks toimusid juulikuus talgud rohkem kui 40 osavõtjaga. Riigikogulasest talguline Priit Sibul meenutas, et idee vormus eelmist objekti, küla seltsimaja korrastades: «Külaelanikud heitsid nalja, et kuna tegemist on sibulkupliga kirikuga, siis on see justkui minu kirik.»
Saab öelda, et Otepää valla inimestele läheb hoolimata erinevast usutunnistusest Ilmjärve õigeusu kiriku saatus korda. Metropoliit Stefanus tunnustas tänukirjaga Priit Sibulat eestvedamise eest talgutel.
Ilmjärve apostlik-õigeusu kirik ehitati 1873. aastal Issanda ristimise ehk Jumala ilmumise püha auks. Kuigi Ilmjärvel kogudus enam ei tegutse, on siiski võimalik selle taasasutamine.
Monika Otrokova,
Otepää vallavalitsuse kommunikatsioonijuht

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee