Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lüganuse visa ja iseteadlik kogudus

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

«Ükskõik mis ümberringi toimub, kogudus on sitke ja midagi tegemata ei jää.» Nõnda tutvustab Lüganuse Ristija Johannese kogudus rahvas end Eesti Kirikule. «Oleme väike, aga tubli.»
Legend Lüganuse kirikust tõi noored leeri

Lüganusel asub Ristija Johannese kirik, kus kahe aasta eest jaanipäeval etendati esmakordselt legendi Lüganuse kiriku sünniloost, mis toodi rahvani tantsuetendusena, seatud Olav Ehala muusikale.
Elasid kord Lüganusel noored armastajad, kes jalutasid käsikäes jõe ääres. Jões elas aga kuri näkk, kes meelitas piiga jõkke, kuhu ta ka jäi. Peig kurvastas väga. Nii otsustas noormees neiu mälestuseks rajada kahe jõe vahele kiriku. Ja nõnda seisab Lüganuse kirik tänaseni.

Kohalik rahvas oli tantsuetendusest lummatud. Etendusel osalesid nii kirikunoored kui ka noored väljaspool kirikut. See oli ühine osadusüritus. Ja mis peamine – pärast tantsuproove ja etendusi olid noored sügisel esimesed leeriminejad.
Lüganuse koguduse juhatuse liige ja kohaliku kooli inglise keele õpetaja Kersti Salulaid rõõmustab, et sellised aktsioonid toovad noori kirikule lähemale, sest ümbruskonna noortel puudub kirikuskäimise harjumus. «Üldiselt on siinsed emad-isad kooli lõpetanud Vene ajal, mis tähendab, et kodudes ei ole vaimu ja meelsust, et lapsi kirikusse saata.» Seega tuleb lastel endil tee kirikusse leida. Siinkohal proovibki algtõuget pakkuda kogudus kõigile kordaminevate avalike ühisürituste korraldamisega.
Joona kala tutvustas koolilastele kirikut

Lüganuse gümnaasiumi tunniplaanis ei ole usuõpetust, sest kohaliku kooli õpetajaskond ei ole kiriku suhtes soosivalt meelestatud. «Sealsed otsustajad on suhteliselt vanad inimesed, kes on olnud tõelised kommunismiehitajad,» kõneleb Salulaid. «Selge see, et nad ei ole oma arvamusi 180 kraadi muutnud. Seda enam, et nõukogude ajal passisid nad õpilasi, kes on nüüdsete õpilaste emad, et keegi kirikusse ei läheks. Nüüd on palju tahta, et nad soosiksid usuõpetust.»
Siiski eelmisel aastal üritasid paar edumeelset õpetajat religiooniõpetust koolis tutvustada. «Lapsed suhtusid pakutud ideesse pooldavalt, et silmaringi laiendada.» Kuigi enamik õpetajaid ei olnud otsesõnu religiooniõpetuse vastu, serveeriti plaani lastele nii, et nad ainet ei valiks.
Õpetajad pakkusid aine õppimise võimalust ainult väljaspool õppekava, pärast kaheksandat tundi. «Selge see, et üheksanda tunnina ei soovi ja ei jõua ükski laps seda ainet võtta.» Nii lükatigi vaikselt paika, et kooli tunniplaani õppeaine ei jõudnud.
Seda, et lastel kiriku vastu huvi on, tõestas septembri lõpus kirikus olnud näitus «Joona kala», mida usinalt külastati. «Mina kasutasin juhust ja viisin oma klassi kultuuriloo tunni raames kirikusse näitusele. Pean tõdema, et klass kuulas ja jälgis toimuvat väga huvitatult.» Et mitte vastuollu sattuda kooli põhiideoloogiaga, rääkis klassiõpetaja ka kultuuriloolisest seisukohast, kuidas kirikus käituma peaks. «Seda kahjuks paljud ei oska.»
Huvi näidati üles küsimustega, mis puudutasid nii leeri kui ristimist. Samas pakuti noortele võimalust käia kiriku tornis ja käärkambris, mis tekitas palju elevust ja huvi. Salulaid näeb koolilaste peamiseks probleemiks tegevusetust. Õpetajad kurdavad, et lapsed ei tee midagi ja lapsed kurdavad, et ei toimu midagi. Nii kujunebki, et üks võimalus lastel midagi teha, on tulla ja vaadata, mis kiriku juures toimub.
Nõnda liitutaksegi leeri ja pühapäevakooliga, mis pidevalt on tegutsenud 1988. aastast. Noortega tegeleb Anne Tikoft, kelle juhendamise all käib koos 18 noort. Tegemisi neil jätkub – laulmised, matkad, lastejumalateenistused.
Juhatuse ansambel on kirikuansambel

Eelmisel kevadel alustas koguduse juures olude sunnil tegevust kirikuansambel. Nelipüha eel teatas kohalik koor, et neil on selleks ajaks planeeritud teine esinemine. Siis otsustas koguduse juhatus panna kokku oma ansambli. Pealegi trehvas juhatuses olema palju selliseid inimesi, kes ei olnud ainult viisipidajad, vaid ka nooditundjad.
Nii võetigi noodid ette ja pärast mõningast harjutamist oli kooskõla saavutatud. Alustati nelipühal, edasi tulid väikesed esinemised ja siis viis tee juba Saksamaale. Vajadus esinemise järele on ja niimoodi on see koor kokku jäänudki.
Erle Iher