Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lõpus ootab meid Issand!

09.11.2016 | | Rubriik: Jutlus

Am 4:12–13
Elame praegu hilissügiseses ajas ja õige pea hakkab üks kirikuaasta lõppema. Juba järgmine pühapäev ongi selle kirikuaasta viimane – igaviku­pühapäev ja kahe nädala pärast on esimene advendipühapäev – uue kirikuaasta algus.
Tänast pühapäeva nimetatakse kalendris valvamispühapäevaks ja valvamisest, Issandaga kohtumise tunniks valmistumisest räägivad ka kõik tänaseks lugeda antud pühakirjatekstid. Prohvet Aamos ütles: siis valmistu, Iisrael, kohtama oma Jumalat.
Kirikuaasta lõpp tuletab meile meelde, et aeg siin möödub kiiresti ja me igaüks peame olema valmis selleks, et ühel päeval nõuab Issand meilt aru, kuidas me temalt saadud talentidega oleme siin kaubelnud, kuidas oleme kasutanud seda suurepärast aega, mis meile siin anti. Seal lõpus ootab meid Issand. Nii see tõepoolest on, et seal näeme teda palgest palgesse ja selleks kohtumiseks tuleb valmis olla.
Õnnelik on siin ilmas see inimene, kes ka igapäevaste argiste asjade taga oskab näha Jumalat. Prohvet ütles: vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid. Nii see on, et Jumala riik ulatub ka siia maailma – Issand, vägede Jumal, kõnnib maa kõrgendikel. Ja tema ei väsi meile head nõu andmast. Küsimus on ikka selles, kuivõrd inimesel on avatud südant näha ja kuulda.
Prohvet Aamos kõneles omas ajas, oma rahvale, kes ei õppinud erinevatest kogemustest midagi. See aeg oli tollele maale ja rahvale majandusliku õitsengu ja heaolu aeg. Hulk aastaid oli Jumal sõjad ja vaenlased nende maast eemal hoidnud. Rahvas oli võinud rahus oma igapäevast tööd teha ja võidi ka rohkesti selle töö vilju nautida. Jõukus oli saanud koguneda. Aga sisemiselt oli lugu täbar. Õigus ja õiglus oli igapäevasest asjaajamisest kadunud ning selle tagajärjel olid rikkad saanud järjest rikkamaks ja vaesed jäänud paraku järjest vaesemaks. Asi oli läinud lausa nii kaugele, et Issand pidi neile kinnitama, et põlgab nende pühi ega salli nende koosolekute lõhna. Seepärast polnud lõpuks ka hävingust pääsu.
Kirikuaasta lõpp tuletab meile meelde hea lõpetamise olulisust. Oleme sageli harjunud mõtlema lõpust kui kaotusest, millestki paratamatult negatiivsest asjast. Eriti on see nõnda inimese maise eksistentsiga. Tavaarusaam ütleb, et algus on hea ja tore asi – põhjus naerda ja rõõmustada. Aga ka lõpp võib olla tegelikult suurepärane asi. Kui jõuab õhtusse üks kordaläinud päev, mida oleme suutnud hästi kasutada, siis võime sellele hea tundega tagasi vaadata ja südamerahuga puhkama jääda.
Alguse saavad asjad sageli vähemalt näiliselt justkui iseenesest, juhuslikult. Lõpetamine aga nõuab alati keskendumist ja pingutamist. Kui oleme näiteks kogu päeva head tööd teinud, aga siis viimasel tunnil hooletuks muutume ja selle kõik kogemata ära rikume, siis ei ole ju suuremat kasu ega rõõmu hommikutundidel nähtud vaevast. Või kui oleme kellegagi koos veetnud toreda päeva, aga siis õhtu eel lõpuks leppimatult tülli pöörame, siis varjutab see halb kõik selle hea ja ilusa, mis päeva jooksul oli. Nõnda võib kehv lõpetamine muuta mõttetuks kõik eelnenud suurepärased sooritused ja samas hea lõpp võib parandada kõik eelnenud valed sammud.  Seepärast ongi asjade lõpetamine alati palju olulisem kui algus. Ja hea lõpetamine eeldab lõpuni valvelolekut.
Ja et see, kuidas asjad lõpevad, on ääretult oluline, siis ütlebki prohvet ka meile: valmistu kohtama oma Jumalat. Ole valmis temaga kohtumiseks lõpus ja ka oma elu argipäevas! Me oleme tema riigi kodakondsed ja tema on lubanud ju olla meie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani. Tema on meid siit maailmast valinud, on teinud meiega head tööd ja õigusega loodab ta, et meiegi hästi kasutaksime siin neid andeid, mis tema meie sisse on pannud, ja seda aega, mis ta meile on andnud. Täita seda ülesannet saame ainult Issandat tundes, tema mõtteid kuuldes ja kuulda võttes iga päev.
Võtkem siis tänasest kirikuaasta lõpu eelsest pühapäevast kaasa see mõte, et asjade lõpp on olulisem kui nende algus, et maksab tõepoolest olla valvel, et iga lõpetamine läheks meil hästi korda. Ja tuletagu see kirikuaasta lõpp meile meelde, et iga lõpp on samas millegi uue algus.
Siin ilmas vahelduvad päevad ja aastad. Looja oma tarkuses on selle nõnda seadnud. Prohvet kinnitas, et Tema on see, kes teeb koidu ja pimeduse. Nii käib aeg siin aina ringiratast. Väikestele lõpetamistele järgneb ikka midagi uut, mis annab meile võimaluse eelnenut parandada. Teisalt kulgeb aeg pöördumatut rada. Issandaga kohtumisel ootab meid ees midagi täiesti uut. Siis on asjad paigas ja midagi enam ei muutu. Tema omadena ootame seda päeva rõõmsa lootuse ja julge südamega.
Teades, mis ja kes tuleb, on ka ootamine ja valvamine meeliülendav tegevus.

Saak_Kaido

 

 

 

 

Kaido Saak,
Lihula koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)