Lootust on alati

Lavastaja Taago Tubin on Ugalas lavalaudadele toonud Robert Icke’i näidendi „Arst“. Tegu on etendusega, mis käsitleb sügavalt eetilisi teemasid, sh aborti ja surma.

Kui Hamlet küsis „Olla või mitte olla?“, siis märtsis Ugala mängukavva jõudnud etendus esitab samuti põhjapanevaid küsimusi: kas jääda ennekõike inimeseks või maailma suundumustega kaasas käia, täita ühiskonna tellimust? Või püüda n-ö lihtsalt ellu jääda?

Lugu algab haiglasse sattunud ebaseadusliku abordi tagajärjel surevast teismelisest tütarlapsest. Keeruliseks teeb loo see, et üks argisena tunduv vahejuhtum käivitab vastasseisu arstieetika ja usuliste veendumuste vahel, sest tütarlaps on katoliiklane ja sa Jacob on tulnud preestrina talle jumalasõna jagama. 

Ugalas etendunud Robert Icke’i näidendi „Arst“ (2019) aluseks on Arthur Schnitzeri „Professor Bernhardi“ (1912) „väga vaba adaptsioon“. Saja aastaga on maailm palju muutunud, inimloomus aga mitte. Vähemalt mitte oluliselt. 

Näitleja Garmen Tabori osaks on kehastada peategelast professor Ruth Wolffi, jõulist ja võimukat arsti. Toetudes oma võimule, keelab ta preestril tütarlapse külastuse. Põhjendusega, et preester võib surevale tütarlapsele halvasti mõjuda ja haiglas määrab tegutsemisreeglid arst. Aga nagu teistelgi osalistel, on professoril mõndagi varjata. „Võim ei suru indiviidi maha, vaid loob ise indiviidi kõigi oma väärtuste, hoiakute ja võimalustega,“ võib kavalehelt lugeda. (Pärineb Joonatan Nõgisto artiklist „Identiteet ja võim“. Ütleksin, et see võim on vorminud ka juudi päritolu professori.

Lavastus ei jäta puudutamata teisigi tundlikke teemasid ühiskonnas: seksuaalvähemusi, feminismi, raha rolli, inimeste arvamuse mõjutamist. Hüppeliselt on ühiskonnas kasvanud sotsiaalmeedia mõju, see on hoomamatu. Kui näitlejate suust kõlab, et arsti teguviisi hukka mõistev sõnum on kogunud juba mitu tuhat „laiki“, kutsub see ettevaatlikkusele. See on sõnum igale sotsiaalmeedia kasutajale: kellele või millele me meeldimise märgime või mida me üldse sotsiaalmeediasse postitame.

Lavastus on keerukas, paljude teemaarendustega ja vääriks kindlasti teistkordsetki vaatamist. Kui kavalehel esitatud dementsuse sümptomitena on mainitud ärritatavus ja ülereageerimine või oma tegude tagajärgede mittemõistmine, siis võib algavat dementsust täheldada ka näidendi peategelasel. Kas näidend on meile hoiatuseks? Võib-olla, kuigi esitatud probleemide varjus  jääb ehk märkamata rahvastiku vananemine ja dementsuse kasv, kuigi patsiendi puhul on arsti ees keeruline küsimus, mis on parim lahendus patsiendile. Olla või mitte olla või kuidas olla. Hea on, kui me selle küsimuse õigel ajal läbi mõtleme. Usun, et just seda näidendiga mõeldakse ja kinnitatakse, et alati on lootust.

Rita Puidet