Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Lootuses ja mõtlustes

18.09.2013 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Eestit külastasid septembri algupoolel mitmed väljapaistvad kirikutegelased. Nende hulgas oli oikumeenilisi kõrgusi, muidu hea tahte saadikuid, kauaoodatud külalisi. Õieti polegi oluline, mis neid siia tõi, peamine oli olla ühises palves, kogeda osadust, näha Eestimaad. Tagantjärele ometi settis üks mõte kõigi nende külaskäigust.
Kordus järjest kinnitus, kui tugev on kiriku kestmine, kui hea on, et erinevad konfessioonid lähenevad üksteisele. Ehkki igas sõnumis leidus isikupärane erisus, kõlas ometi üks ühine noot. See oli kummatigi pigem minoorne. Kõik, kes kirikutööd teevad, saavad aru, et probleeme on muutuvas maailmas, kus kirik tahes-tahtmata asub, palju, ja tegelevad nendele vastuste otsimisega. Kes loogiliselt, kes kontemplatiivselt iseendas.
Tema Pühadus Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus avaldas muu hulgas oma tunnetuse, et eestlus kestab seni, kuni siin elab sügava vaimuga inimesi, mitte harituid, vaid tarku, kes ka soovivad ja jaksavad seda olla.
ELCA Delaware’i-Marylandi piiskop Wolfgang Herz-Lane usub, et lahendus paremusele saabub kiriku kui organisatsiooni järjekindlas uuenemises, mitte klammerdumises ainult konservatiivsete väärtuste külge. Selle all mõtleb ta mitte üksi Eestit, vaid kirikuelu kogu maailmas, nii kristlikes maades kui seal, kus kristlased vähemuses.
Eestit külastas, tõsi küll eraviisiliselt, üks meie katoliku kiriku väljapaistvamaid vaimulikke preester Rein Õunapuu. Ka tema mõtleb, kuidas võiks tänapäeva inimene suuta alles hoida oma usku. Millele toetuda, kui kõik muutub nii kiiresti, juba homme ei kehti eilne tõeseks peetud teadmine? Tema vastus on: lootust ei tohi kaotada. Isegi kui ei suuda sel hetkel uskuda, siis ometi peab säilima lootus.
Juune Holvandus

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)