Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lootuse teenrid

03.10.2018 | | Rubriik: Jutlus

Kl 1:19–23
Iisraeli rahvas tüdineb kõrberännakul ning nuriseb, et neid on toodud tundmatule tühermaale nälgima ja vaeva nägema mingi abstraktse unistuse, tõotatud maa pärast, mida isegi Mooses ei tunne. Jumal annab neile lihtsama, ellujäämise sihi. Tulevad mürkmaod ja tapavad paljud. Jumala soovitusel teeb Mooses vaskmao, millega käib kaasas lubadus, et kes seda vaatab, jääb ellu ka vaatamata mürkmao salvamisele. Siis on iisraellastel lihtne, ei pea enam kõrbe kiviklibul komberdades ja maitsetut lahjat lurri limpsides unistama piima ja mett voolavast maast ning lakkamatult esitama ahastavat küsimust: miks me tulime ära maalt, kus see kõik oligi olemas? Nüüd polnud neil enam mahti masenduse mõtteid mõlgutada ning edasiliikumine läks sootuks reipamalt. Nii see muidugi väga kauaks ei jäänud.
Inimliku lootuse püsimiseks vajame piisa­valt usutavat kujutlust tulevikust või vähemalt esmaseid teadmisi, kuidas käesolevas hetkes eluvaim sees hoida. Viimast muidugi vaid seni, kuni püsib ohustav kaos. Kui inimesel on pisutki aega rohkem mõtelda, siis tahab ta ikka pikemat perspektiivi. Päev korraga elu väsitab lõpuks igaüht. On loomulik, et vahepeal tahaks lõõgastuda, lihtsalt olla, end hästi tunda ja mõelda rahuga tulevikust.
Pauluse sõnum Kolossa kogudusele aitab luua lootust, kuid ka annab vastutuse ja üles­ande olla lootuse loojad teistele. Paulus lootuse teenrina on panustanud oma aja ja ka tulevaste põlvede lootuse säilimisse, sest on uskunud oma vahendatava sõnumi elu muutvat väge ja selle kestvat tähendust inimkonnale. Iseenesest tundub kõik selge ja lihtne. Meil kristlasena ei peaks olema mingit raskust säilitada oma elus lootust ja jagada seda ka teistele. Kristus on ju meie olukorra muut­nud ja me ei pea muretsema, kõigil on võrdsed võimalused pääseda ligi Jumala tõotustele, mis peaks meile andma lõpmatu tulevikuperspektiivi ja vankumatu rahu igas olukorras.
Siiski tundub, et sageli pole me paremad Moosese juhitud kõrberänduritest. Vaatamata julgustava sõnumi levimisele ja kestmisele ei ole igapäevaelus alati lihtne säilitada enesegi lootust, saati veel seda teistega jagada. Lootusrikkuse hoidmine õnnestub paremini muutusteta eluperioodidel, aga kui tasakaal hakkab hajuma, kipub hägustuma ka pilt tuleviku pidepunktidest või kaob sootuks. Nii ei mõistagi enam, millises suunas ja mil moel peaks oma sammud seadma. Sellistel hetkedel seisame silmitsi paljude vastuseta küsimustega. Tahaks üha sirutada mõnegi pidepunkti järele, oleks või õlekõrs.
Võib tunduda, et nii hull see asi ka pole, et aina õlekõrsi krahmame. Aga küllap ei räägigi ma olukordadest, kus meil pole lootusega kitsas käes, vaid hetkedest, kus peaksime hakkama Pauluse kirjeldatule sügavamalt mõtlema, sest vajame selgust ja vastuseid, mis aitaksid avastada pidepunkte tuleviku tarvis. Just neis olukordades, kus tunneme end ehk ka Jumalast kaugele jäänutena, on võti, mis saab meid viia Pauluse tunnetusele ligemale. Muidugi juhul, kui me täiesti ei murdu. Loodetavasti leidub siis meie kõrvale mõni lootuse teener, kes ei lase meid hääbuda.
Mida Paulus teeb ja mis aitab alal hoida tema usku? Miks ta on iisraellastest erinev? Paulus ei tegele lihtsalt ellujäämisega, ta ei vaja vaskmadu, see muutub liigseks, kui on Kristus. Kui aga on Kristuse lepitus, siis see on täiesti uus loogika. Kaob mure, kas Jumalal ikka jagub minu jaoks piisavalt lahkust, kas ma sobin ja kõlban, kas mu teod väärivad tema halastust. Asemele tuleb usust tulenev teadmine, et olen igal juhul Jumalale kallihinnaline ja vajalik. See aga muudab kõiki minu hoiakuid elu suhtes ja elu tervikuna. Seda mõistes saab minust Jumala jaoks tõeliselt kasutatav, vastutav kaastööline. Kõige muu eest hoolitseb juba Jumal.
Paulus mõistis nende kahe loogika erinevust ja see andis talle piisavalt põhjust mitte soovida kaotada suhet Jumalaga ja sellest tulenevat elamise kergust. Läbi tõelise valu oli ta päriselt mõistnud, millist lootust vajab. Ka meil on valida, kas püsime elus vaskmao abil, tahame elada päeva õhtusse veeretades ja esmase ellujäämisega tegeldes või liigume loovalt ja loomulikult, oma elu erinevate hetkede juures viimselt ikkagi rõõmustades. Meil on valida, kas heitume teele sattuvatest raskustest ja kaotatud eluplaanist, kaotades sihiga koos ka lootuse, või tuletades endale pidevalt meelde, milline saab olla meie loogika ja lootus, kui teame Kristuse lunastusest.
Muidugi pole Pauluse üleskutset lihtne järgida, seepärast vajamegi üksteist. Kordamööda üksteisele lootuse teenrid olles saame püsida lootuse rajal kas siis, kui ise ja üksi seda ei suuda. Mida sagedamini suudame endale seda evangeelset loogikat päriselt uskudes kahtlemata vastu võtta, seda enam on ka Jumalal meist abi lootuse teenritena, kes lisavad oma osa Jumala loodud maailma tasakaalule. Aamen.
Haamer,Naatan

 

 

 

 

Naatan Haamer,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)