Slava Ukraine
Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Lootuse ja halastusega

27.04.2022 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond
Tuuli Võsa. Arhiiv.

„Kas see jääbki minuga nii?“ on sage küsimus, mida küsitakse, kui püütakse toime tulla mingi kestva olukorraga oma elus. Tahetakse ennast tunda juba kindlamalt ja paremini, nii-öelda paremas kohas olevana.

Mõistusega on võimalik oma olukord „pulkadeks“ lahti võtta ja neid „pulki“ saab eraldi vaadelda, kuid tundub, et toimivat konstruktsiooni enam pole. On need pulgad, mida samamoodi enam asetada ei õnnestu ja millest osa tuleb kõrvale jätta. Mõttega surutakse end edasi ja proovitakse vähem mõelda sellele, mis teeb haiget või millele pole vastuseid. See on inimlik viis anda endale puhkust oma mõtetest. Mõni inimene on selles päris meisterlik, teine ütleb, et ei suuda midagi teha, enne kui saab endas nende asjadega korda, mis teda häirivad. Seegi on inimlik. 

Kui olukord leiab lahenduse sellise aja jooksul, mil inimesel veel on sisemisi ressursse nende teemadega tegelemiseks, on see loomulik muutumise ja kasvamise protsess. Keerulisemaks läheb siis, kui ressursid ammenduvad ja inimene ei leia lahendust, uut viisi oma eluolukorraga toimetulekuks. Asja ei tee kergemaks ka pereliikmete või sõprade küsimused: „Sa oled ju alati hakkama saanud, kuidas sa praegu siis …?“ või „Selle aja peale peaksid sa küll juba üle saanud olema. Kas oled proovinud rõõmsam olla ja teisiti mõelda sellest, mis on juhtunud?“ Eks neid küsimusi ole teisigi, mis on esitatud sooviga teist inimest toetada, aga mille mõju on sageli vastupidine. 

Võin öelda, et olen aeg-ajalt end avastanud kinni olevat mõtete või tunnete juures, mida pole märganudki. Nende mõtete ja tunnetega tegelemiseks eraldi aja võtmine annab uue arusaamise iseendast. See on pidev protsess, mida Jumalaga koos läbides saab õppida ennast paremini tundma. Vahel suudamegi ainult Jumalale väljendada oma mõtet, kas minuga jääbki nüüd nii. Selles on nii ahastust kui hirmu, lootusetust kui enesehaletsust. Jumal tahab anda meile lootust. Iga päev. Meie uneta veedetud öötundidelgi on Jumal see, kes ainsana saab anda meile rahu ka siis, kui oleme ennast juba kurssi mõelnud ja maha kandnud. 

On sagedasti ette tulev, et enda vastu ollakse karmim kui kaaslaste suhtes. Kui keegi teine kannatab ja vajab tuge, siis seda mõistetakse paremini. „Ta peab puhkama“, „on vaja aeg maha võtta“, „on vaja kedagi, kes aitaks tal need ülesanded lõpule viia“, „ta on sattunud olukorda, kus ongi keeruline lahendust leida“ või „ta on väärt midagi palju paremat – loodan, et tal hakkab paremini minema“ – need on laused, mida teistele öeldakse või teistest mõeldakse lihtsamini. Enda puhul ollakse resoluutsem: „ma pean rohkem pingutama“, „mul pole võimalik praegu lihtsalt olemiseks aega võtta, pean tegutsema“, „ma pean ise kõigega hakkama saama, abi küsimine on nõrkadele“, „ma olen nii rumal, et olen üldse sellisesse olukorda sattunud“ ja „ma polegi paremat väärt, minuga nagunii alati juhtub selliseid asju – nii see on olnud ja nii ka jääb“. Kas need on tuttavad mõttekäigud? 

Millisena näeb Jumal inimest selles olukorras? Ta võiks ju öelda: „Noh, ma arvasingi, et nii läheb – manitsesin sind, aga sa ei kuulanud!“ Või: „See läks nüüd küll kehvasti, ega siin enam midagi parandada anna – sa oled lootusetu juhtum.“ Olen kuulnud inimesi selliselt rääkimas. Nad väidavad Jumala olevat manitseva ja isegi parastava. Jumal on oma sõna kaudu oma tahet inimeste suhtes väljendanud ning kui juhtub midagi, kus inimene oleks pidanud teadma või suutma ette näha, valima teisiti, tegema paremini, siis polegi tal lootust, et tema seisund võiks muutuda kergemaks, talutavamaks. Jumala arm ja halastus jäetakse selles pildis kõrvale.

Olgu need väljatoodud mõttekatked meile abiks selles, et me Jumala ees olles küsiksime endalt, kuidas minuga lood on. Jumal, aita mul näha ennast nii, nagu Sina mind selles olukorras näed! Palun aita mul ka enda osas olla halastavam, kui ma olen olnud endaga liiga karm.

Tuuli Võsa,

hingehoidja

Teemad:

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)