Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Lootus algab veendumusest

23.04.2003 | | Rubriik: Jutlus

Kes iganes on pidanud valmistuma eksamiks või kirjutama kindlaks tähtajaks koolitööd, teab, mis tunne tekib viimasel õhtul enne seda. Sageli soovime, et aega oleks veel üks päev, sest viimased tunnid mööduvad lennates ja iga minut tundub olevat hindamatu väärtusega. Koos sooviga aega pikemaks venitada käib kahetsus varem kasutamata jäänud võimaluste pärast.
Ajahäda on üks paljudest kitsikustest, millesse elu jooksul satume. Midagi sarnast kogeme viimaseid sente veeretades ning arvestades, kuidas järelejäänud piskuga välja tulla järgmise suurema rahasumma tulekuni. Näiteid võib tuua veelgi: haigus, eluohtlik olukord ja isegi halb ilm.
Kõigi nende näidete puhul tajume erilise selgusega, kui hea oleks meie elu siis, kui oleksime kitsikusest juba üle saanud. Olukord käesoleva raskuseta tundub olevat kui uute võimalustega igatsetud õnnemaa, kus vaev ja häda on otsas ning kus me kitsikusest saadud kogemuse varal oskame tänulikult ja targemini tegutseda. Juhan Liiv on selle tunde võtnud kokku sõnadesse: «Kui seda metsa ees ei oleks!»
Pole vaja mainidagi, et me paraku elust küllalt ei õpi ning satume tuntud hädadesse ikka ja jälle. Põhjamaa inimestele on ka pikk talv külm ja pime aeg, mille lõppu me igal aastal varsti pärast jõule ootame hakkame. Kevad on uute võimaluste algus. Toome välja talveks pakitud ja kõrvale pandud asjad. Hakkame teostama kavasid, mida oleme mitu kuud mõtteis kandnud. Algab otsekui uus elu.
Kevad on käes. Näeme ja teame seda. Kuigi vahel sajab lund juba õitsvatele lilledele ja külm võtab elu koju tagasi lennanud lindudelt, pole kahtlustki, et ilmad aina soojenevad, päevad pikenevad ning varsti on aeg minna metsa või mere äärde puhkust veetma.
Kristus on surnuist üles tõusnud! Me ei näe seda, vaid peame uskuma, mida esimesed ülestõusmise tunnistajad on öelnud ja mida on selle kohta Piiblisse kirja pandud. Inimelu suurim kitsikus – surm – on võidetud, möödas. Tema, kes hauast võitjana välja tuli, ütleb meile: «Rahu olgu teile!» Meil on seda raske uskuda maailmas, kus ikka peetakse sõdasid, inimesed on näljas, jäävad haigeks ja surevad.
Mida segasem ja raskem on aeg, seda rohkem levib igasuguseid ennustusi, mis sisendavad hirmu tuleviku suhtes. Nende ennustuste ühise omadusena kujutavad need ajalugu nagu näitemängu. Minevik koosneb piltidest, mida oleme juba näinud ja tulevik on juba ette määratud minevikus toimunud sündmuste läbi. Midagi pole võimalik enam muuta, kõik kulgeb valmis käsikirja kohaselt. Meil jääb üle ainult oodata ja vaadata.
Tulevikku võib aga vaadata ka teisiti – seda viisi nimetab Piibel lootuseks. Lootus on kindel teadmine asjades, mida ei nähta, ja vastavalt tegutsemine. Lootus tähendab uskumist, et tulevik on täis võimalusi.
Paulus kirjutab korintlastele saadetud teise kirja neljandas peatükis: «Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus (8–10).
Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene (16–18).»
Lootus ei ole lihtsalt kahtlusega looritatud soov: «Loodan, et homme tuleb ilus ilm!» Kristlik lootus on kindlus selles, mis kunagi sünnib ja mis lähtub Jeesuse kui Kristuse, Ülestõusnud Õnnistegija tundmisest. Kui me nagu Toomas, keda Jeesus kutsus olema mitte uskmatu, vaid usklik, tunnistame: «Minu Issand ja minu Jumal!»
Lootus algab veendumusest, et Jumal on isand aja üle, kes valitseb minevikku, olevikku ja tulevikku; et Ta armastab meid ja maailma, milles elame. Ta ei lase meid hukkuda seepärast, et teeme vigu ja oma eksimustest ei õpi. Tulevik ei ole ette määratud meie vigade ja eksimustega, vaid selle kujundab Jumala andeksandva armastuse vägi.
Lootus tähendab uskumist, et tulevik on täis võimalusi, midagi pole lõplikult otsustatud ja kõike on veel võimalik teha. Me ei pea arvestama ainult meie käes oleva piiratud aja ja nappide vahenditega. Meile on antud võimalus uuesti alustada, ükskõik, kui suurde kitsikusse arvame end olevat sattunud. Meil on vabadus muutuda, kasvada ja areneda. Isegi siis, kui meil ei ole siin maailmas elamiseks kuigi palju aega järele jäänud.
Seetõttu võime koos Peetrusega öelda (1Pt 1:3): «Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist,» sest «Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.» Aamen.
Heino Nurk, E.E.L.K. Baltimore Markuse koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)