Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Loota tuleb elavale Jumalale

22.01.2020 | | Rubriik: Jutlus

Js 30:18–21
70 aasta eest kirjutas piiskop Johan Kõpp: „Praegu on palju rahutust, isegi ärevust maailmas. Mis on tulemas? Kõik märgid suruvad hinge üha kindlamal kujul tunde ja aimduse, et on valmimas suured ja otsustavad sündmused inimkonna elus, sündmused, mis ka meie isiklikku ja rahva saatust õige ligidalt haaravad. Kuhu need viivad? Kas suurele Harmagedonile, lõplikule võitlusele Kristuse ja tema vaenlaste vahel (Ilm. 16:16)? Need küsimused ei ole antud meile mõistatada.“ (Eesti Kirik nr 1, 1950)
Mööduvad inimpõlved, ja alati on elavatel see tundmine, et just praegu elame suurte muutuste ajal, milles hing tunneb eriliselt suurt rahutust maailma peale tulevate hädade ja murede pärast.
Valdur Mikita arvab, et kaasmaalast vaadeldes on tunne, nagu oleks Jumala muretünn Eesti kohal ümber läinud. Võimatu on kohata eestlast, kes ei kanna seljas murekoormat. Kui imekombel juhtuks selline kuskil vastu tulema, peaksime tema ees põrmu langema. Eestlane teab, et muretsemiseks on alati põhjus. Tuleb seista kaasmaalase kõrval ja kui hädaldava koorem hakkab sulle külge, siis vaikselt minema hiilida, et see järgmisele murelisele selga laduda. Selles iroonias on kibe tõde neile, kes ei usalda elavat Jumalat ja Kristust, kelle kohta Jesaja kirjutab: „Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks.“ (53:4)
Kui saabuksime Jeruusalemma prohveti ajal, kuuleksime tänase kirjakoha lohutavaid sõnu, näeksime tema aja muret ja häda, rahva valelikkust ja riuklikkust ( Js 30:12), siis näeksime, et maailmas pole täna õigupoolest midagi uut. „Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja.“ (Kg 3:15)
Arvan, et inimene oma loomuselt ise ei muutu kunagi. Patune loomus on vankriratta sarnane. Muuta võib ehk pöörleva ratta väliskuju, aga olemus jääb, on ta siis puust härjavankri või veljena kergalumiiniumist Tesla all. Ta kulub ja krigiseb ikka ühtmoodi. ,,Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud“, ütleb laulusalm.
Jesaja on elava Jumala prohvet ja nägija, Jumala avatud suu, oma armastatud rahva vastu kõnelemas. Tema ülesanne on välja öelda see tõde, et kõikide aegade eluvankrid, nii kiired ja head kui nad ka poleks, pole Jumala silmis midagi väärt. Lootus nende võimekusele on tühine. Päästmise leiavad nad siis, kui pöörduvad ja usaldavad juhtimise Jumalale. Väga sarnane prohveti raamatu olukorraga on tänapäev. Sagedasti kuuleme rahustavaid kõnesid kaitsvatest kilpidest, liitudest ja kindlatest lepingutest, mis annavad lootust, loovad uut turvalist tulevikku, lubadusi kindlustada meie lastele püsiv heaolu.
Jumal on see, kellele tuleb loota, kellelt ilmub abi ja kaitse heitlikel aegadel. Jumala sõnum Jesajalt on selge: „Häda neile, kes lähevad Egiptusesse [EL] abi saama ja otsivad tuge hobustest [rikkusest] ning loodavad sõjavankrite [NATO sõjamasina] peale, sellepärast et neid on palju, ja ratsanike peale, sellepärast et nende hulk on väga suur, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!“ (Js 31:1) Ja: „Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud, vaid ütlete: Ei me põgeneme hobuste seljas! – sellepärast peategi põgenema – ja: Nobedal ratsul tahame sõita! – sellepärast ongi teie jälitajad kärmed.“ (Js 30:15)
Oli hiline hämar pärastlõuna. Puusärk madala Võrumaa tare lävepaku juures. Ligi 100 aastat oli töökas memm oma elus üle sellesama isamaja lävepaku sisse ja välja käinud. Kolhoosifarm, oma põld, loomad, lapsed, lilled, käsitöö. Kõik, mis elus tegi, oli puhas ja joone järgi. Käsitsi külvas veel mullu suvel maha aiamaavilja. Televiisorit majas ei olnud, raadiot oma mehega kuulas. Leeripühaks kingitud lauluraamat ja elava Jumala sõna täitsid töödest järelejäävat aega. Igapühapäevane kirikutee päevani, kuniks veel teenistusi külas peeti. Lapselapselapsedki ülikoolidest läbi käinud tudeerinud mehed. Mulle anti kätte vähene lugu: sündis siinsamas, koolis sai käia vähe, sõda, viletsustest läbi võidelnud, valitsusi üle elanud. Vanamemm olemuselt Võrumaa lahkus ise – jagas, andis omadele, naabritele, võõrastelegi. Napi elutee kokkuvõtte lõpuks olid sõnad, mis lausus väsinuna omastele lõpetuseks: laske mul rahuga minna, mul oli õnnistatud elu.
Õnnistatud elu on elu koos oma Issandaga. See on see püha tõotus, mille Tema on andnud kõikidele sugupõlvedele, kes Tema peale loodavad.
Johan Kõpp kirjutab sealsamas: ,,Aga seda me teame ja tahame südamesse võtta, et Kristus juba nüüd ja igapäev tuleb meie juurde ja me võime temale vastu minna. Ta tuleb nende hingedesse, ellu, kannatustesse, võitlusesse patu vastu, kes ei väsi palumast: ma usun, Issand, aita minu uskumatut südant. Ta tuleb ja temaga ühes tuleb rahu ja rõõm, usujulgus ja uus ramm, et suudad võidelda, kannatada ja tõtata kõrgema sihi poole ajalikus elus, elada Jumala lapsena ning kord jõuda viimsele eesmärgile – Jumala igavesse valgusesse, õigusesse.“
„Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.“ (Ps 144:15)
Tanilas2017

 

 

 

 
Enno Tanilas,
Karula koguduse õpetaja

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)