Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Loomisloo 7 & Messialoo 14

23.12.2014 | | Rubriik: Teoloogilist

Jõulu ajal loetakse kirikutes ja kodudes ette Jeesuse sünnilugu, mis seisab Uue Testamendi alguses. Sellest sündmusest on inspireeritud ka lugematul arvul kunstitöid. Ortolano kujutab oma 1520. a valminud maalil vastsündinud Jeesus-last koos pühakutega. Doria-Pamphili galerii, Rooma.

Alguses,
kui Jumal taeva ja maa lõi,
oli maa peal kõle, sügaviku kohal pime ja vete kohal suur tuul.

Siis ütles Jumal: Saagu valgus!
ja sündis valgus.
Jumal nägi, et valgus oli hea,
lahutas valguse pimedusest,
nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks.
Nii said õhtu ja hommik,
esimene päev.

Siis ütles Jumal: Saagu kumm
lahutama vett kummi alla ja peale!
Ja sündis nõnda
ja Jumal nimetas kummi taevaks.
Nii said õhtu ja hommik,
teine päev.

Siis ütles Jumal:
Vesi kogunegu taeva alla ühte paika ja saagu nähtavaks manner!
Ja sündis nõnda
ja Jumal nimetas mandri maaks ja veekogu mereks.
Jumal nägi, et see hea oli, ja ütles:
Maast tärgaku noor rohi, taimed, mis annavad seemet,
viljapuud, mis kannavad vilja, igaüks ise sugu, igal oma seeme!
Ja sündis nõnda:
maa ajas üles noort rohtu, taimi, mis annavad oma seemet,
ja puid, mis kannavad vilja, igas oma seeme.
Jumal nägi, et see hea oli.
Nii said õhtu ja hommik,
kolmas päev.

Siis ütles Jumal:
Taeva laotusse saagu valgused
lahutama päeva ja ööd,
tähistama aegu, päevi ja aastaid,
ja valgusiks taevalaotuses maad valgustama!
Ja sündis nõnda:
Jumal tegi kaks suurt valgust
– suurema valguse valitsema päeval, vähema öösel –
ja tähed.
Jumal pani nad taevalaotusse
maad valgustama ja päeva ööst lahutama,
valgust pimedusest lahutama.
Jumal nägi, et see hea oli.
Nii said õhtu ja hommik,
neljas päev.

Siis ütles Jumal:
Vesi kubisegu elus hingi ja linde lennaku maa pääl taevalaotuse poole!
Ja Jumal lõi suured merekoletised ja kõik sagivad elus hinged, keda vesi kubiseb,
ja kõik tiivulised linnud, igaüks ise sugu.
Jumal nägi, et see hea oli
ja õnnistas neid nõnda:
Rohkenege ja paljunege, täitke merede vesi, ja maa peal paljunegu linnud!
Nii said õhtu ja hommik,
viies päev.

Ning Jumal ütles: Maa toogu välja elus hingi, igaüks ise sugu –
lojuseid ja roomajaid ja metselajaid, igaüks ise sugu!
Ja sündis nõnda:
Jumal tegi metselajad ja lojused, igaüks ise sugu
ja kõik mulla roomajad, igaüks ise sugu.
Jumal nägi, et see hea oli,
ja ütles: Tehkem inimene
enese näo järgi, enese sarnaseks –
nemad valitsegu
mere kalade, taeva lindude, lojuste ja kogu maa üle
ja kõikide roomajate üle, kes maa pääl roomavad!
Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi –
Jumala näo järgi lõi ta tema,
meheks ja naiseks lõi ta nemad.
Jumal õnnistas neid ja ütles neile:
Rohkenege ja paljunege, täitke maa ja alistage see –
valitsege mere kalade, taeva lindude ja kõikide elukate üle, kes maa pääl sagivad!
Ja Jumal ütles:
Ennäe, ma annan kõik seemnekandjad taimed kogu maa peal,
ja kõik puud, millel seemnekandjad viljad, teile söögiks!
Ja kõigile metselajaile, kõigile taeva lindudele ja kõigile roomajaile maa peal,
kellel elus hing sees,
annan ma kõik rohu ja taimed söögiks.
Ja sündis nõnda.
Ja Jumal vaatas kõike seda, mis ta oli teinud, ja ennäe, see oli väga hea.
Nii said õhtu ja hommik,
kuues päev.
Ja taevas ja maa ja kogu nende vägi said valmis
ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma tegemise, mis ta oli teinud,
ja hingas seitsmendal päeval kõigest tegemisest, mis ta oli teinud.
Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses selle,
sest sel päeval hingas tema kõigest tegemisest, mis ta oli teinud.

See on taeva ja maa sündimise lugu, kuidas nad loodi

 

JEESUS MESSIA

AABRAHAMI POJA, TAAVETI POJA
SÜNDIMISE RAAMAT

Aabrahamile sündis Iisak, Iisakile Jaakob,
Jaakobile Juuda ja tema vennad;
Juudale sündisid Taamariga Perets ja Serah,
Peretsile Hesron, Hesronile Aram,
Aramile Amminadab, Amminadabile Nahson,
Nahsonile Salma, Salmale Raahabiga Boas,
Boasele Rutiga Oobed, Oobedile Iisai,
Iisaile kuningas Taavet.

Taavetile sündis Uurija naisega Saalomon,
Saalomonile Rehabeam, Rehabeamile Abija,
Abijale Aasa, Aasale Joosafat,
Joosafatile Jooram, Jooramile Ussija,
Ussijale Jootam, Jootamile Aahas,
Aahasele Hiskija, Hiskijale Manasse,
Manassele Aamon, Aamonile Joosija.
Joosijale Jekonja ja tema vennad
Paabeli vangipõlve ajal.
Pärast Paabeli vangipõlve
sündis Jekonjale Sealtiel, Sealtielile Serubbaabel,
Serubbaabelile Abihuud, Abihuudile Eljakim,
Eljakimile Assur, Assurile Saadok;
Saadokile sündis Ahhim, Ahhimile Elihuud,
Elihuudile Eleasar, Eleasarile Mattan, Mattanile Jaakob.
Jaakobile sündis Joosep, selle Maarja mees,
kellest sündis Jeesus, keda hüütakse Messiaks.

Aabrahamist Taavetini on siis kokku neliteist sugupõlve,
Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve
ja Paabeli vangipõlvest Messiani samuti neliteist sugupõlve.
Vello Salo tõlge

 

* * *
Jõulu ajal loetakse kirikutes ja kodudes ette Jeesuse sünnilugu, mis seisab Uue Testamendi alguses. Õigupoolest seisab seal kaks sünnilugu – üks ütleb, et Jeesus on Taaveti*, teine, et Jumala poeg. Kuna esimene on kirja pandud paar tuhat aastat vanas vormis, vajab tänapäeva lugeja selgitusi.

Miks kannavad Vana ja Uue Testamendi esimesed lood sama nime?
Evangelist Matteus otsustas võtta eeskujuks Piibli esimese loo, mille pealkiri oli Sündimise raamat (kr biblos genéseos), ning pani oma loole sama nime. Kahjuks on see meie tõlgetes kaduma läinud – meil kannavad nad eri nimesid (1997. a tõlge: lugu sündimisest ja sugupuu, 2014. oma: lugu loomisest ja raamat elust, 1Ms 2:4 ja Mt 1:1). Ent märksa keerulisem on vastus küsimusele:

Miks pani Matteus selle nime kirja?
Tema valiku põhjus oli küllap sama, mis loomisloo autoril: toogi soovis pealkirjaga öelda, kust ta oma eeskuju võttis. Kõik teadsid ju teiste rahvaste maailma sünnilugudest, kus üks jumal oli teise isa (nt peajumal sünnitas päikesejumala, see jälle kuujumala jne). Piibli loomisloo autor ei tarvitsenud neid nimetadagi – nimest, mille tema loole pani, oli tolle aja lugejatele ilmselge, millega siin on tegemist.
Kõigile tuntud «sündimise raamatutest» võttis loomisloo autor eeskujuks ainult välise vormi, s.o üksteisele järgnevate «aegade» loetelu, 7 päeva. Sõnum oli aga täiesti uus: elu põhirütm on seitsmepäevane nädal – Looja ise õnnistas ja pühitses seitsmenda päeva (1Ms 2:3).
Võib öelda, et Piibli loomisloo autor kasutas oma eeskuju väga vabalt, aga see oli tollal kombeks (Vanas Testamendis leidub veerandsada mitut liiki «sündimise raamatut»). Nii toimis ka Matteus: temagi kasutas oma malle loovalt. Ka tema sõnum on täiesti uus: alanud on maailma viimane ajastu, sest Messia tulek tähendab metsalise võimu 3 x 14 põlve lõppu. Ent miks ei nimeta ta metsalist?
Pidulikus vormis kirjutatud loomisloos oli mõeldamatu nimetada mingeid puuslikke; niisamuti ei kõlvanud evangeeliumi messialoos nimetada metsalist või tema arvu 42 – maailma lõpuaja lävel ei sobinud need isegi mitte verstapostideks. Küll aga sobis siia – ja isegi kolm korda – Issanda võitud kuningas Taavet* ning tema arv 14.

Sümboolsed arvud: 7 = tervik
Tänapäeva lugejale on vaja meelde tuletada, et Piibli autorid kasutavad sageli sümboolseid arve. Üks põhilisi on 7 – võis ju igaüks näha, et taevas on 7 peamist valguskeha. Neid peeti jumalateks – inglise keeles on tänini Saturday, Sunday, Mo[o]nday, itaalia keeles Martedì, Mercoledì, Giovedì, Venerdì. Ja et suuri taevakehasid rohkem polnud, sai arvust 7 ka terviku sümbol.
Tänapäeval võib see võõrastavana näida, et ka sümboolseid arve liideti ja lahutati, korrutati ja jagati nagu «pärisarve», nii et võib rääkida arvusünonüümidest, nt
7 = 2 x 3,5 = 2 x 42 = 2 x 1260 = 2 x 3 x 14
Arv 7 hakkas tähendama kogu õndsusloo pikkust, 3½ poolt sellest. Kuidas nii? Kõigekõrgema pühad antakse Taanieli raamatus metsalise kätte (7:25) ajaks, kaheks ajaks ja pooleks ajaks (= 3½ «ajaks»), Ilmutusraamatu metsaline saab voli pidada sõda pühadega ja meelevalla tegutseda nelikümmend ja kaks kuud (13:5). Ilmutusraamatus viibib neitsi Maarja vastsündinud Pojaga kõrbes, Lohe eest varjul, tuhat kakssada kuuskümmend päeva (12:6), mis on üks aeg, kaks aega ja pool aega (12:14). Näeme, et ka ajaühikud (aasta, kuu, päev) on tihtipeale sümboolsed. Matteuse alglool on siis mitugi «arvsõnumit».

Taavet = 14 = täiskuu
Taaveti nime kirjutati heebrea keeles kolme tähega – dwd. Nende arvuline väärtus oli 4 + 6 + 4 = 14. See oli «Taaveti arv» (vrd meie isikukood). Esimesest õnnistuse kandjast Aabrahamist kuni Taavetini oli aga just 14 sugupõlve (vt 1Aj 2 ja Rt 4:18–25) – ent eks olnud see ka täiskuu arv? «Vana kuuni» ehk Paabeli vangipõlveni kulus teist 14, järgmise «täiskuuni» – Messiani – veel kord 14. Messiast peale algab aga õndsusloo uhiuus ajajärk.
Matteus kirjutab ka oma algusloo teises pooles – kus näitab, kuidas Jeesus on Jumala poeg –, et Issanda ingel kõnetas Joosepit kui Taaveti poega ja tegi talle ülesandeks anda lapsele nimi. Ent nime andmine tähendas Iisraelis vastuvõtmist nimeandja suguvõssa. Iisraeli õiguskord oli isajärgne, seepärast pidi nimeandja olema mees. Matteuse kirjutatud sugupuu on kasuisajärgne.

* Ka Taavet oli salvitud/võitud mees (hbr messia, kr christòs), Jumala õnnistuse kandja: vt 1Sm 16:6, Ps 132:17.

Lisalugemist: Suur piiblileksikon (2011), artiklid arv, Messias, sugupuu, Taavet.
Vello Salo

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)