Esileht » Arvamused » Artikkel »

Loomiseks loodud linnas kõneldi Loojast ja loovusest

08.10.2008 | | Rubriik: Artikkel

Koguduse õpetaja, idee algataja ja konverentsi korraldaja praost Marko Tiitus kuulas samuti suure huviga ettekandeid. Foto: Hannes Heinsar

Et püha Franciscuse loov vaim on mõjutanud nii Viljandi Jaani kirikut kui seda võluvat väikelinna, selgus laupäeval, 4. oktoobril, mil räägiti üldisemalt Looja õnnistatud loomingust, rõhuasetusega Viljandil.
Frantsiskusepäeva II konverentsil Viljandi Jaani kirikus kõnelnud ajaloolane Kaur Alttoa on uurinud frantsiskaanide tegevust Eestis, mis jäi peamiselt 16. saj algupoole, lõppedes Vene-Liivi laastava sõjaga. Alttoa märkis, et tõenäoliselt asusid mungad tollases kloostris e Jaani kirikus kauemgi kui aastani 1558, mis märgib juba sõja lõppu. Frantsisklased kui kerjusmungad pidid tõenäoliselt olema kohalikule rahvale, siis ka maarahvale lähedal, tuues oma eeskujuga jumalasõna küllalt kaua inimesteni, oletas Alttoa.
Linnad ei ole enam loovad
Koduloolane Heiki Raudla tutvustas kahte Viljandis ilmavalgust näinud ja hilisemas elus laia maailma läinud loomingulist linnakodanikku, kellest avalikkus vähe teab: leiutajat ja inseneri Karl Papellot ning graafikut ja karikaturisti Franz Burchard Dörbeckit.
Kultuurikatla esindaja Peeter Eerik Ots Tallinnast avas juba kaasaegsemalt nukra teemaderingi, näidates, et tänapäevased linnad ei ole enam elukeskkonnana toimivad organismid. Hajaasustusel põldudel linnasüdame, kaubaladude ja supermarketite ümber pole seni ajaloos olnud eeskuju. Nagu ostukeskuste-elustiililgi, kus võib veeta päeva, tegeldes tehiskeskkonnas aja surnukslöömise, window-shopping’u ning üldse loovusetu tarbimisega.
Inimesed peavad kultuuriks kultuuri tarbimist, mitte loovust, tõdes ta. Väljapääsu otsimine algabki olukorra kaar­distamisest.
Vaimsusest puudutatud hingest
Kunstnik Jüri Arrak otsis põhjusi, kuhu on kadunud loovus paljude tänapäevaste kunstnike loomingus ja üldse inimese olemises. Ta püstitas küsimuse suurele ringile: millise tähenduse on kunstnike jaoks omandanud sõna «vaimsus»?
«Ateism on mõistuse töö, olla ateist on inimese poolik seisund. Mõistuse tehtud loomingust ei õhka vaimsust, jumalikku sädet, mille kohta ütleme, et see on hingestatud, kordumatu, Jumala loomingu osa. Õige looming luuakse südamega.»
Kui Jakob Hurt rääkis, et saagem suureks vaimult, siis tema mõistis seda kristliku vaimsusena, aga meie ajal mõtleb ateist vaimsuse all pigem inimestevahelisi suhteid.
Mitmeid kristlikust kultuurist pärit sõnu kasutatakse vales kontekstis. Näiteks Ristija Johannese «hüüdja häält kõrbes» mõistetakse tänapäeval häälena, mida kuulda ei võeta. 
Kujutav kunst tekkis siis, kui inimene hakkas suhtlema teispoolsusega omavalmistatud kujundite ja vormide kaudu, enne toimus see loodusnähtuste vahendusel. Teispoolsuse vahendamine peaks olema kunsti peaeesmärk, arutles Arrak, kes peab oluliseks, et kunstnik jumaliku energia abil end väljendaks. Siis on looming harmooniline, hea kompositsiooni- ja värvitunnetusega. Kunstnikke peab nii õpetama, et nad ei suleks südameid Loojale.
Märka ja kuula maailma
Laulja Tõnis Mägi nõustus Arrakuga, leides, et nad on loojatena verevennad. 
Ta küsis, mis teeb inimese loovaks ja loominguliseks. «Looja on loonud meid oma loomuse järgi. Kui tahame olla Tema näo järgi, peaksime olema loojad,» arutles laulja ning jätkas lastest kui loojatest: «Nende loovus kaob koolis, kus õpetatakse seda, kuidas peab maailma nägema, kuigi maailma tajub igaüks erineval moel.»
Sõna «helilooja» omandab uue tähenduse, kui see lahku kirjutada. «Heli looja on see, kes kuuleb maailma. Heli on juba loodud, tuleb see kinni püüda,» jätkas Mägi, lauldes: «Meil on elu keset metsa….» Selle Jaan Tuksami laulu kohta olevat laulja ise öelnud, et see lihtsalt tuli.
Tõnis Mägi retsiteeris dalai-laama mõtetele toetudes, et meil on nüüd mugavam elu, aga ikka vähem aega; suuremad majad, aga väiksemad pered. Kaugele Kuule reisime, kuid naabrile «tere» ei ütle. Dalai-laama on veel öelnud, et meel on nagu langevari, ta töötab kõige paremini, kui see on avatud, ja soovis kõigile leida endas üles see laps, kes märkab maailma.
Ettekannetele järgnenud arutelus mõtestati lahti linnaruumi mõistet ja kõneldi kasvava põlvkonna suunamise vajalikkusest ning ajast, mis näib üha enam kokku kuivavat. «Et tekiks loominguks vajalik tunne, läheb aga vaja ikka rohkem aega, Looja poolt ette nähtud aeg,» ütles kunstnik Anu Raud.
Konverentsiga märgiti ära Viljandi linna 725. aastapäeva ja järgnenud tänujumalateenistusel õnnistati koguduse uus kontsertklaver, millel musitseeris koguduses aasta tagasi välja kuulutatud klaveriaasta patroon Tõnis Mägi.

Juune Holvandus
Hannes Heinsar

3 Kommentaari artiklile “Loomiseks loodud linnas kõneldi Loojast ja loovusest”

  1. Preester Amalie ütleb:

    Tuline ateist on Jumalale lähem kui leige kristlene!

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)