Loomalikust võib saada inimlik. Ja vastupidi

Eelmisel nädalal edastasid uudistekanalid loo sellest, kuidas islamist-terrorist lõikas ameeriklasest tsiviilisikul Nick Bergil pea maha kättemaksuks iraaklastest vangide väärkohtlemise eest Abu Ghraibi vanglas.
Samal ajal uurisid USA kongressi liikmed vanglas tehtud 1600 (!) fotot, mis kujutavad iraaklaste sadistlikku piinamist ja seksuaalset alandamist, ning ütlesid, et piltidel nähtu on kohutav ja «läheb paljuski veel kaugemale» sellest, mida varem ajakirjanduses üksikute piltide näol on näidatud (alasti iraaklaste mõnitamine jms).
Nick Bergi pea otsast lõikamise puhul pole vaja kellegi kommentaari, sest interneti vahendusel on kogu protseduur pildis ja helis näha ja kuulda. Mitte sellises stiilis, nagu oleme Hollywoodi filmidest harjunud (elektritool, poomine, kuul pähe vms), vaid eht karjakasvatajalikult sea nülgimise moodi. Tegemist on šokiga, mis ei kohuta mitte niivõrd tagajärje (üks hukkunud inimene ei tekita vägivaldses Lääne ühiskonnas ammu enam šokki), vaid hukkamise meetodi esteetilise mõju poolest (nii «loomalikult» inimest tsiviliseeritud maailmas ju ei hukata!).
Hukkamise juurde kuulus avalik sõnum, kus öeldi, et põhjuseks on iraaklastest vangide kogetud alandused ja häbistamine. Eesmärgiks oli kättemaks.
Vangide mõnitamisel aga polnud mingit avalikku sõnumit. See oli mõeldud mitte ainult oma pingete väljaelamiseks (selleks oleks piisanud mitte-jäädvustatud mõnitustest), vaid ka oma jõu ülimuslikkuse jäädvustamiseks. Et me püüame «omasid» ikka rohkem mõista kui «võõraid», siis on lihtne mõelda, et kuidagi on ka vangivalvuril vaja kogetud pingest jõuda rahuliku uneni. Nii saab vägivald «inimliku mõõtme» – sõdurid on ju meeletu pinge all ning pealegi on selline käitumine sõja tingimustes tavaline.
Kuid asi muutub loomalikuks siis, kui oma jõulist üleolekut hakatakse jäädvustama. Viid pildi koju ja paned perekonnaalbumisse, kirjutad pildi alla: «Vanaisa reis tsivilisatsiooni sünnimaale – Bagdadisse». Ja lapselaps küsib: «Miks see inimene seal alasti ja pikali on?» – «Mis inimene? Ah, see barbar! Vaata, mis nad Nick Bergiga tegid!» Justkui oleks vangivalvurite käitumise põhjustanud mitte nende loomalik loomus, vaid üliraske olukord (!), milles kõik inimesed võivad hakata loomalikult käituma. Loomalik võib saada inimlikuks.
Aga uudistest võib jääda mulje, et Nick Bergi nülginute tegu ei põhjusta mitte raske olukord, vaid nende loomalik-barbarlik loomus. Lihtsalt hukkamise esteetiline šokk ühelt poolt ei luba teisiti mõelda. Mingit sõnumit justkui polegi, on vaid sõnumitooja ja sõnumi edastamise viis. Ka mitu araablast ütles Al-Jazeera uudistes, et selline tegu on halb, sest jätab ameeriklastele mulje araablastest kui barbaritest. Sõnumi edastamise vahendina on Bergi hukkamine hukkamõistetav. Kuid seejuures jääb endiselt alles küsimus, kuidas oma sõnumit edastada?
Poolteist aastat tagasi võtsid tšetšeenid Moskvas Dubrovka teatris pantvangi mitusada inimest. Nad tapsid ühe inimese ning seegi oli provotseerivalt nende juurde marssinud. Ka neil oli sõnum: Tšetšeenia sõja käigus on hukkunud üle 200 000 tsiviilelaniku. Barbarid-tšetšeenid hukati inimliku operatsiooni käigus, mille puhul hukkus ka sadakond pantvangi. Tšetšeenide sõnum jõudis maailma-uudistesse vaid mõneks päevaks. Seejärel ei räägitud neist enam kui vabadusvõitlejatest, vaid kui terroristidest. Kusagil taamal võis näha tšetšeenide kui rahva inimlikku kannatust, kuid nende endi käitumine, sõnumi edastamine, oli muutunud vastuvõetamatuks. Lubamatuks. Õigustamatuks. Loomalikuks.
Nii tapeti sõnumitoojad, mõisteti hukka sõnumi toomise viis ning näis, et sõnum oli lakanud olemast. Ent sõnumi põhjus jäi alles.
Alar Kilp