Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Looja, Lunastaja ja Pühitseja püha

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Laemaaling Läti Latgale piirkonna Ludza katoliku kirikus.  Kätlin Liimets.

Eelseisval pühapäeval on kolmainupüha – Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu ehk Looja, Lunastaja ja Pühitseja püha. Kolmainupühaga lõpeb suurte pühade periood ja jätkub nelipühadejärgne aeg, mis kestab kuni kirikuaasta lõpuni – igavikupühapäevani. Neid perioode on mõnikord nimetatud ka Issanda poolaastaks ja kiriku poolaastaks. Kui Issanda poolaastal mõtleb kirik koos kristlastega sellele, mida Jumal on inimeste heaks teinud, siis teisel pool-

aastal keskendutakse iga üksiku inimese usuelule, tavapärasele argipäevale, sinu ja minu usuelule.

Kolmainupüha on üks uuematest kirikupühadest, mida hakati laialdasemalt tähistama alles 14. sajandil, mil paavst Johannes XXII kehtestas nelipühale järgneval pühapäeval tähistatava kolmainupüha kohustuslikuna kogu läänekirikus. Enamasti on see püha Eestimaal vaikne püha. Ometi on ta väga oluline, sest kõneleb meile Jumala olemusest. See püha võtab kokku kõik selle, mida kuulutavad jõulud, ülestõusmispüha ja nelipüha.

Kindlasti on enamikul meist ettekujutus neist just nimetatud kirikuaasta pühadest ja nende sisust. Aga kui räägitakse kolmainsusest, siis tihti küsivad kristlased ja veel enam mittekristlased, et mida see õieti tähendab. Küllap teame, et just selle sõnaga väljendab kirik Jumala olemuse kogu täiust ja mitmekülgsust. Ometi täpsemalt on paljudel raske seda seletada ja võime seda julgelt tunnistada, sest vaevalt suudab ka ükskõik kui arenenud ja tark inimmõistus täielikult haarata Jumala olemust.

Üks lugu kõneleb sellest, kuidas kirikuisa Augustinus läks mere äärde jalutama ja nägi seal last mängimas. Laps kandis ämbriga vett merest enda kaevatud auku. Küsimusele, mida laps teeb, sai kirikuisa vastuseks, et too kavatseb mere tühjaks kanda. Selle lapse lause peale sai Augustinus aru, milline on inimese olukord Jumala ees. Inimene, kes püüab Jumala saladust lõpuni mõista ja ära seletada, on nagu laps, kes kavatseb merd tühjaks kanda.

See kehtib selles mõttes tänapäevani, et me ei suuda Jumalat lõpuni lahti seletada, aga ometi ei võta see lahtiseletamatus meilt võimalust Jumalat tunda ja temast ka teistele tunnistada. Me võime tajuda Jumala olemasolu, võime temaga suhelda läbi palve ja oma kogemusi jagada, ilma et teaksime kõiki teoloogia peensusi ja keerdkäike.

Kätlin Liimets

Jaga