Looja – loodus – inimene

05.10.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Lõikustänupüha on omalaadne sild kaasaegse tehnoajastu ja muistse argaarmaailma vahel. Aeg-ajalt on küsitud, kas kirikuaastas lõikustänupüha vajatakse ja mida on sellel pühal ütelda tänapäeva inimesele.

Oleme ju harjunud jõulude idülliga ja ülestõusmispüha ülevusega. Nelipüha tuletab meelde, et oleme üks osa Issanda rahvast, Tema pühast kirikust. Peame vajalikuks surnuaiapühal tulla oma armsate haudadele. Meie jaoks on eriline kogemus leeripühal kaunistatud kirik. Vaatamata kõigele sellele arvan, et lõikustänupüha ei ole üksnes maakoguduste tähtpäev. Lõikustänupüha võiks saada tagasi oma ajaloolise tähenduse ja võiks olla palju rahvarohkem kui täna.

Eesti Leivaliit on pöördunud konsistooriumi poole juba mõni aasta tagasi ja soovinud, et lõikustänupüha oleks ka kodumaise leiva päev. Selle püha tähtsust on tõesti raske üle hinnata. See peaks panema meid mõtlema kolmnurgale Looja-loodus-inimene. Jumalast mõtleb tänapäeva eesti kristlane põhiliselt suurte kirikupühade ajal. Jumalas on midagi pidulikku ja kaugelolevat. Me ei pruugi unustada, et inimene on religioosne vaatamata sellele, kui aktiivne on tema side kogudusega.

Kujukas on apostel Pauluse kogemus, kui ta leidis Ateena Areopagilt altari tundmatule Jumalale. Ka tänapäeva kirikust kaugel olev inimene tahab siiski omada teatud pühapaika ja käia seal vahest ennast soojendamas nagu süte paistel.

Raskem lugu on aga andmise ja jagamise temaatikaga. Eestlane on heaoluühiskonna liige, kes arvab endal olevat õiguse võtta Jumala andidest parema ja suurema osa. Oleme harjunud olema saaja rollis. Ateistlik propaganda kasutas väljendit: me ei palu looduse käest armuande. Kuigi ateism ei ole enam valitsev ideoloogia, mõtlevad inimesed siiski nõnda. Globaalses ulatuses loodu ägab inimese saamahimu tõttu. Meid kõiki on pannud tõsiselt mõtlema suured looduskatastroofid.

Maailma on tabanud käesoleva aasta jooksul üleujutused, tsunaamid, orkaanid, maavärinad, põud, taudid. Nimekad teadlased peavad võimalikuks selle kõige sidumist inimese halastamatu tegevusega. Liiga palju oleme harjunud võtma, kulutama ja raiskama. Samal ajal kui peetakse sõdasid ja tahetakse valitseda maailma, ütleb Jumal looduse kaudu – pea piiri, mõtle, et oled surelik.

Vastuolud religioonide vahel on viinud vihkamiseni, mis tipneb enesetaputerrorismina. Vaesed ikka vaesemaks ja rikkad ikka rikkamaks. Lõikuspüha paneb meid küsima igaüks enda tõekspidamiste, eluviiside ja ohvrivalmiduse üle. Kristlikud maad on harjunud heategevusega ja on osutanud abi paljudele maadele. Ärgem unustagem ka seda, kes olid need abiandjad meile kaheksakümnendate-üheksakümnendate vahetusel. Nüüd on oma korrektuuri teinud nende maade enda vajadused.

Väike Eesti on pakkunud nüüd oma abi Ameerika Ühendriikidele, meie humanitaarrühmad võtsid osa tsunaami tagajärgede ravimisest, seda loetelu võiks jätkata veel ja veel. Kas oleme valmis jagama? Kas oleme valmis ohverdama? Kas oleme valmis nüüd seisma nende kõrval, kes meid on abistanud?

Vabariigi president Arnold Rüütel ütles ÜRO Peaassamblee 60. istungjärgu riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisel 15. septembril 2005: «Peame äärmiselt oluliseks aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele suunatud protsessi kiirendamist. Selleks on vajalik veelgi globaalset partnerlust ja koostööd süvendada, suurendada abi, mis on suunatud arengu tagamisele ning saavutada selle tulemuslikum kasutamine.»

Lõikustänupüha ei ole aegunud agraarpüha. Mõtle, hea lugeja, kolmnurgale LOOJA-LOODUS-INIMENE!

Õnnistatud lõikustänupüha.

Tiit Salumäe,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)