Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Looinimene

10.08.2022 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Peamiselt (sotsiaal)psühholoogia uurimustest sain hiljuti teada, et inimene on homo narrans ehk lugusid rääkiv, lugude põhjal end ja teisi, ühiskonda ja maailma ning ka ennast inimkooslustes ja maailmas mõistev olend. Loopõhiselt tunnetame end ja teisi juba kaheaastaselt, kolmeaastaselt oleme (peamiselt vanematelt) õppinud rääkima lugu endast ka teistele. 

Ühes vaates on nii, et kõigepealt on kogemused ning kogemuste järel selgitame loo vormis seda, mis juhtus. Näiteks oli televisioonis kunagi saatesari „Kontakt“, kus näitlejatest saatejuhid intervjueerisid näitlejaid. Igalt saatekülaliselt küsiti, kuidas temast näitleja sai, kes ta oleks, kui ta poleks näitleja, millised olid tema kogemused lavakunstikateedris, mis on temas kogenenud näitlejana teisiti kui algajana ning kes ta on kümne aasta pärast. Vastuse sisud olid individuaalsed, ent loo põhiülesehitused kõigil näitlejatel samad, sotsiaalteadustes lisatakse juurde, et need lood olid sotsiaalselt kujundatud ja õpitud. 

Nii võivad meie lood saada alguse ka küsijate küsimustest, kes ootavad meilt sidusat ja korrastatud lugu sellest, kuidas meie tegevused on ajas kulgenud, millised hetked ja kogemused on meid enim selles kulgemises kujundanud. Sel juhul valime tähendust omava hetke, millest rääkida, ning tähendust omab hetk, mil me kogesime midagi emotsionaalselt või alateadvuslikult (näiteks kui ei ole meeles niivõrd emotsioon, kuivõrd mälupilt juhtunust). 

Lugusid endast on kindlasti rohkem kui üks. Näiteks kui olen isa, käin kalal ja seenel, ent jahil ei käi ja golfi ei mängi, kui varem mängisin korvpalli, ent nüüd lubavad põlved kepikõndi, kui olen Gustav Adolfi gümnaasiumi vilistlane, elan Rae vallas, ent juured on Avinurmes ja Kanepis, töötan Tallinnas, pensioni kogun krüptodes, suviti viljelen maakodus mahepõllundust ning luterlasena käin regulaarselt kirikus, siis on mainitud tegevustes-kooslustes mul juba kümmekond eri teemade, tegelaste ja stsenaariumide suunas kaldu olevat lugu. Igal elul on palju erinevaid lugusid. 

Et iga seltskond, kus neid rääkida saab, omab omi lugusid, siis mõjutab seltskond ise ka loo rääkimist. Oletame, et elan korteris ja mul on koer. Sel juhul kassiinimeste seltskonnas tuleb anda vastuseid küsimustele, mida koerapidajad ei küsi. Koerapidajad küsivad teisi küsimusi, kuna nendega oleks mul jagatud lood. 

Kristlus on lugudeta mõeldamatu. Lood on mitte ainult tähendamissõnades, maailma loomisest ja lunastusest, vaid sisuliselt kogu Uus ja Vana Testament koosneb lugudest, millest kogudustes ammutatakse üha uuesti tänaseks eluks ning millest igaüks ammutab oma elu lugude tarbeks. 

Kuulake (kas netist järelkuulates või eetrist otse) Pereraadiost näiteks Aare Kimmeli saateid „Piibel kaanest kaaneni“ või „Algtõed“ ning jälgige seda, mis koht on lool ja loo rääkimisel usuelus (Piiblis on lugu kunagi varem toimunust, Aare Kimmel räägib lugu sellest loost, mis on Piiblis, kuulaja kohandab Aare lugu vastavalt lugudele oma elust). Kristlase jaoks on loomulik, et lood, mida räägitakse kirikus, kattuvad tema enda elu lugudega, nendega, mille järgi ta elab ja enda elust teistele räägib.

Mõneti usun, et inimene on nii tugev, kui tugev on tema lugu, ent see lugu ei ole kunagi „kivisse raiutud“. Elu ei kulge näidendina kindla stsenaariumi ja vaatuste järgi. Kui ma hommikul kodunt välja lähen, ma ei tea, mis inimene või mis värvi auto tuleb mulle esimesena tänaval vastu. 

Ma püüan elada küll sihipäraselt, korrastatult ja mõtestatult, ent iga „plinn“ (heliline teave uuest sõnumist Messengeris) mu telefonis toimib (vähemalt ajaliselt) kaootiliselt. Ta ei ole näitleja, kes tuleb lavale lavastaja poolt ette planeeritud kindlal ajahetkel. Ta on osa igapäevasest kaosest, millega olen harjunud ning mida korrastab lugu.

Seetõttu ei pea „lugu endast“ ka väga kramplikult võtma. Mõnel tuleb enda ja elu loo rääkimine mugavalt, teistele meeldib rohkem tegutseda ja edenemist pigem häirib, kui tuleb teistele selgitada, mis ta elus on miks ja milleks. 

Ent meid kujundav lugu on olemas ka siis, kui sellest rääkida ei taha. Mõni lugu on (meile) parem, mõni halvem. Kui inimene satub eluga tupikusse, aitavad sõbrad, usukaaslased, psühhoterapeudid ta „raja peale tagasi“ tihti nii, et aitavad ümber seadistada seda lugu, mille järgi ta seni on elanud. Saab korda lugu, saab kooskõlla nii inimene kui elu. Õnnelikum elu võib vajada rohkem just minule sobivamat lugu. Kui elan täna eilse loo järgi, läheb homme nii, nagu läheb täna. Olen kuulnud nii räägitavat …

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)