Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Loodusluulest ja jõululuulest

23.12.2020 | | Rubriik: Kultuurielu

On kuidagi välja kujunenud, et see osa aastast, mis algab värvilise sügisega ja lõpeb kolmekuningapäeva paiku, on minu jaoks aeg, mil ma loen palju ja saan just kõige paremini kontakti meie luuletajate loominguga. Kui ajaksin taga endasse süvenemise täpsust, siis ka hiliskevadel või kui suvi alles noor, on üürike aeg, mil iga puu uhkeldab erinevat tooni rohelisega – ka selle aja luule märkamise hetked kuuluvad värvilise sügise lehtedes sahistamise ja lumevalguse ning lumepimeduse aegadesse. Sellal ekslen luule-raamaturiiulis, need on luulesse süvenemise ja uuesti avastamise hetked, kui mingi ähmase sisetunde ajel võtad riiulist selle või tolle luuletaja raamatu, avad kusagilt ja alustad lugemist.

Doris Kareva koostatud ja Fred Jüssi fotodega illustreeritud „Aastaajad eesti luules“ (Huma, 1999) ootab ammu kordustrükki.

Sel aastal olen rohkem haaranud luulekogumike ja kullaväärtusega luuleantoloogiate poole, et mõne sõbra tarvis luuletuste lillesülemit kahe käega pea kohal hoida. Just nii peaks käituma luuleraamatuga „Aastaajad eesti luules“ (1999), mis ammu ootab kordustrükki. 

See on järeleaimamatu valik meie loodusluuletustest, mis sarnaselt vanaaegsete telefonipostidega raudtee kõrval kannavad koostaja Doris Kareva leitud aimatavaid kuminaid kõrvuti selgesti tuntavate radadega meie luules. Saatjateks Fred Jüssi filigraansete väljalõigetega fotod Eesti loodusest läbi aastaaegade oravaratta. Selles raamatus on meie looduse tunnetamise kvintessents. 

Kuigi aruharva olen mõtisklenud mõnest teisest võimalikust valikust siia kõrvale. Siin läheduses on neljaraamatune valik: „Kevad“ (2012), „Suvi“ (2013), „Sügis“ (2014), „Talv“ (2012) Marie Underilt Sirje Kiini kokku panduna. Ajas tagurpidi käijana tabab pilk Debora Vaarandi koostatud „Eesti looduslüürikat“ (1980) ning Edgar Kase poolt pildistatud ja juurde valitud luuletusi raamatutes „Unistus helerohelisest kübarast : Loodus pildis ja luules“ (1973) ja „Värviliste liblikate lend“ (1978). Kusagil aegade hämus on veel Ralf Parve koostatud „Kevadelaulud“ (1958) ja Paul Rummo kokku pandud „Laule Eestist“ (1960).

Hingedeaeg ja advendiaeg peaks ideaalis sisaldama sahvris, keldris, pööningul, puukuuris ja muudes panipaikades tallele pandud varude ülevaatamist, et vajadusel loovutada kompsuke väetimale hõimlasele jõulurõõmuks, palake lehmale-hobusele-lambale peopesas ulatada. Süda läheb soojaks, kui naaberlasteaia pätad ja põnnid teevad jalutuskäigul just minu akna all peatuse, et kasvataja saaks viidata „tihaste laulupeole“ aknale riputatud margariini- või pekitüki ümber. 

Eesti luuletajate lumeluule on raamatusse „Lumi see me ühine“ (Tänapäev, 2010) valinud Kalju Kruusa, Hermes Sarapuult on fotod lumehelvestest.

Nüüd on paras aeg avada Kalju Kruusa koostatud lumiselt valge raamat „Lumi see me ühine“ (2010) koos Hermes Sarapuu sinises tonaalsuses fotodega lumehelveste koostises olevatest jääkristallidest. Kristallide liuglev, kordumatu ilu muutub maapinnale jõudes kiiresti kahvatuks veetilgakeseks. Enne, kui üha uued ja uued lumeräitsakud suudavad katta maa esimese õhukese valge kirmega.

Hea on ümiseda helvestepüügil mu poisikesepõlves meelde sööbinud laulu: „Ära koo mu käpikuisse päikest, / külmi helbeid me püüda siis ei saa“ (sõnad: Aino Saadik). Lumeta jõulude ja vahel tervete lumeta talvede ajal on kummastav lugeda, kui palju ja sügavat lund on meie luules! Kui paljud linnud-loomad on sinna oma jäljekirjad vajutanud, rääkimata suusaradadest! 

Minu teele sattus see raamat alles hulk aastaid pärast ilmumist – ilmselt oli ta poes asetatud kingituste letile. See on hea talveluule valimik. „TALVEÕHTU ei ühtegi inimest vaid laternad aknad / lumi jäljed ja see mis autodest argipäevast / ivake eemal on alles – suur ja hea Pax Tartuensis“ – nii algab Jaan Kaplinski luuletus „Talveõhtu“. „Jää alt ei paista midagi, / kuid midagi sääl on, / sest samu salapragusid / täis on su hõimu verehääl, / ta silmavalgeil läigatab / seesama helk, mis kuskil sääl. / Jäälagendike kõminat / on täis ta luulekeel. / Täht süttib taevas üleval, / näe süttib ikka veel!“, nii lõpetab Viivi Luik oma luuletuse „Mis läbi aja läigatab“ nõukogude tsensuuri valvsa pilgu all. Paarisajaleheküljelist talveluule antoloogiat oli hinge kosutav lugeda sel sügisel.

Jõuluraamatute riiulist võtame kõigepealt sissejuhatava raamatu: Ants Viirese „Meie jõulude lugu“ (2002, 2005), mis annab jõulude relioossele tähendusele lisaks pidepunkte rahvakultuuris kuni jõulude nõukogude võimu poolt vägivaldse ümbernimetamiseni näärideks. 

Jõuluevangeeliumi on maarahvas jõulukommetega põiminud ühtseks jõulude ajaks. Kes süveneda soovib, peab pöörduma Mall Hiiemäe koostatud „Eesti rahvakalendri“ (1999) haruldase kaheksanda köite poole, sest sealt („Tähtpäevanimetuste loend“) saab teada uskumatutest tähtpäevadest meie rahvakalendris viidetega kõigile kaheksale köitele. 

Valiku jõululaule lastele „Jõuluviisid“ (EELK Pühapäevakooliühendus, EELK Kirikumuusika Liit, 1996) on kokku pannud Lia Kaljuste, Aivi Otsnik, Juta Siirak, Kersti Tarve, kujundanud Viive Noor.

Ning siis peaks alustama laulmist ja lugemist kolme armsa jõululaulude raamatu seltsis: „Jõuluviisid: Valik jõululaule lastele“ (1996) Viive Noori kujunduses, Ragne Tõniste kokku pandud „Meie lapse lauluraamat“ (2001, pildid vanadelt postkaartidelt) ja „Jõulud tulnud jälle“ (2007) kunstnik Liivi Koppeli käe alt. 

Siia soovitaksin Leelo Tungla kirjutatud „Väikest jõulusoovi : Jõulusalme väikestele ja suurtele“ Viive Noori kongeniaalses kujunduses ning Maarja Vaino koostatud ja vanaaegsete piltidega varustatud „Meie lapse jõulusalme“ (2003). 

„Täis tähti jumallapse põll“ (koostanud Vallo Kepp, kujundanud Kersti Tormis; Logos, 1994, 2000) pakub valiku eesti autorite kaunimatest jõululuuletustest läbi aegade.

Raamatu „Täis tähti jumallapse põll“ (1994, 2000) lummav pealkiri on pärit Henrik Visnapuult. Selle teises trükis on 236 luuletust 122 autorilt, neist ligi 40 lastele mõeldud. Jõulud lähevad meie luuletajatele korda! Raamatu esimese trüki käsikirja andis kirjastus Logos Doris Karevale üle vaatamiseks ning Doris on hiljem maininud, kui kummastav oli keset palavat suve lugeda meie talve täis luulet! 

Selles raamatus on lisaks jõulutundlikule Henrik Visnapuule esindatud ta venna Eduardi ja tema poja Herk Visnapuu luuletused. 

Aga valime Eesti Kiriku lugejatele Kersti Merilaasi samas antoloogias sisalduvate luuletuste „Vanaema jõulujutuke“, „Sõit jõulukirikust“, „Jõuluöö laudas“ ja „Jõuluõhtu“ seast just viimase oma voogavuse tõttu:

Kas tunned õhtut, kuhu vaikib tuul,

ja kogu ilm käib muinasjuturadu,

ja kauge inglilaulu taeva alt

toob maha imepehme lumesadu.

Siis on kui lõhnaks Betlehemma hein

ja kuulduks Lapse lunastavat nuttu,

ja nagu tõttaks karjused just nüüd

me läve alla vestma jõulujuttu.

Sel õhtul Jõulu-ime ette koos

kõik hardalt kummarduvad küünla valgel,

ja nagu ükskord sõime kohal täht

lööb häädus helendama igal palgel. 

Ja minul on üks jõuluuunistus: kui te saate kokku jõulupühade ajal lagedaks raiutud linnaväljakutel maha saetud ja uuesti üles upitatud jõulupuu juures, äkki on mõtet nõu pidada, kuhu võiks istutada elusa jõulupuu, et iga aasta röövretked ümbruskonnas põliskuuskede järele ja ärplemine puu pikkuse üle võiks asenduda rõõmuga elava puu kasvamisest! 

Ma ei ole juhtunud lugema, et meil Eestis oleks kusagil puu juurepalli külmutamise tehnikat enne ümber istutamist, et panna paigale nii suur puu, mida ei anna enam tuppa ära varastada. Muide, Tallinna loomaaia väravas sirguvad kuused piserdati enne jõule kümmekonna aasta jooksul timmitud koostisega (et okkaid ära ei põletaks!) virtsaga üle, nii et kirve või saega tulijale nõukogude inimesele lööks vänge hais eemalt ninna. 

Kuid pisut auahnet jõulu­raha ja linna keskväljaku nagu tühja helikopteri maandumisplatsi kõrval võiks olla väljaku­osa koos iga aastaga aina kõrgemaks kasvava jõulu­kuusega.

Vallo Kepp 

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)