Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Loodusjõudude Issand

01.02.2019 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kui Jeesus vaigistas Galilea järvel tuule ja veemöllu, lõid jüngrid kartma. Enne seda kartsid nad laineid, mis ähvardasid paadi uputada, kuid veel enam vapustas neid Jeesuse sõnast lähtuv meelevald.
Nad küsisid isekeskis: „Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?“ (Lk 8:25).
Vanas Testamendis öeldakse sageli, et Jumal on kardetav. Eeloleva pühapäeva juhtsalmis hüüab laulik: „Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.“ Ja jätkab: „Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!“ (Ps 66:5–6)
Jumala kardetavus ei tähenda, et ta püüab oma loodud maailma hirmutada – nii nagu inimesed sageli külvavad kurja tehes hirmu. Tõeline jumalakartus tõuseb seal, kus tema sirutab välja oma päästva käe ja lahendab meie jaoks väljapääsmatuna tunduvad olukorrad.
Paljud jumalalapsed on läbi aegade kogenud, kuidas meri muutub kuivaks maaks, märatsev tuul vaibub ja lainete mäss raugeb, kui Issandat appi hüüame. Jumalakartuse vili on rõõm ja tänulikkus.
Martin Luther, seletades kümmet käsku, alustab sõnadega: „Me peame Jumalat kartma ja armastama …“ Elavas osaduses Jumalaga käivad need kaks alati käsikäes.
Marek Roots

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)