Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Loodu(s)hoid, kas kõigi või igaühe asi?

09.10.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on kutsunud üles tähistama 6.–13. oktoobrini loodu(s)hoiu nädalat, mille eesmärgiks on pöörata kõrgendatud tähelepanu keskkonna hoiule ja kliimamuutustega kaasnevatele globaalsetele probleemidele, nende sotsiaal-majanduslikele põhjustele ning samas ka kristlaste vastutusele panustada keskkonda mõjutavate õiglaste suhete loomisesse ja arendamisse.
EKNi eluväärtuste ja eetika töörühm on ette valmistanud ka abimaterjale loodu(s)hoiu nädala korraldamiseks kogudustes, milles pakutakse ideid pühapäevakoolitunni, piiblitunni või jutluse ning praktiliste tegevuste jaoks. Lisaks kutsutakse kõiki Eestimaa inimesi üles sellel nädalal vähem tarbima, rohkem viibima looduses ja veetma vähemalt ühe päeva ekraanivabalt.
Kliima- ja keskkonnaprobleemide üle arutlemine on viimasel ajal saanud kogu maailmas üha aktuaalsemaks teemaks, mille puhul pakutakse välja ka üsna vastakaid seisukohti. See kõik on pannud paljusid mõtlema, kas ja kui, siis mida saame meie, väikesed inimesed, omalt poolt teha selleks, et negatiivsed protsessid ei muutuks pöördumatuks ega ohustaks elu planeedil Maa.
Tõstatades retoorilise küsimuse, kas loodushoid kui selline on meie kõigi ühine või hoopis igaühe isiklik asi, meenub mulle üks õpetlik hiina vanasõna: „Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja mõistan“.
Kui öeldakse, et elukeskkonna säilitamine on meie kõigi ühine vastutus, siis kuulame selle küll ära ja reeglina unustame, sest mida üks inimene seitsme miljardi hulgast ikka ära teha suudaks. Kui meile näidatakse piltlikult, mida pöördumatut on mõnes maailma piirkonnas inimesed oma ahnusest või rumalusest loodusega juba teinud, jätame selle küll meelde ja oskame ehk ka süüdlas(t)ele näpuga näidata, kuid samas tunneme kergendust, et meid see ju ei puuduta, et meie oleme sellest süüst puhtad.
Alles siis, kui meid kaasatakse protsessi, hakkame ilmselt mõistma, et just minust enesest, minu ukseesisest ja koduõuest algabki see maailm ehk Eedeni rohuaed, mida meil kõigil ühiselt harida ja hoida tuleb.
Kuigi me eestlastena oleme pioneerid maailmakoristuse alal, kirjutab loodu(s)hoiu nädala üleskutses üks selle eestvedajaid Helle Liht siiski teatava murega: „Globaalne kliima soojenemine on üks nendest teemadest, mis jätab suure osa eestlastest suhteliselt külmaks. On neidki, kes näevad kliima soojenemises potentsiaalset pääsemist Eesti jahedavõitu suvedest, ning tervitaksid paari lisapügalat suure rõõmuga. Senised muutused ei ole meie rahulikku elu selles looduskatastroofidest puutumata ja viljakas maanurgakeses veel segama hakanud ning ilmselt uinutab see meie tähelepanu ja vastutustunnet Maad ja suurt osa selle elanikke räsiva kriisi suhtes.“
Mida saab kirik ja kristlaskond omalt poolt ära teha selleks, et inimkonna ökoloogiline jalajälg ja sellest põhjustatud hädad maailmas veelgi suuremaks ei muutuks? Lisaks igaühe isiklikule vastutusele loodu(se) säilimise eest kutsutakse meid eeloleval pühapäeval, lõikustänupühal, mil mõtleme Jumala loomistöö jätkumisele maailmas, tooma kogudusena talle oma ühine tänuohver. Just nii, nagu tegi Noa, kui ta pärast vee­uputust koos oma kodakondsete ja pudulojustega laevast lahkudes ei hakanud seda maad kohe enda omaks pidama, vaid ehitas sinna kõigepealt altari. Ning ohvrisuitsu meeldivat lõhna tundes mõtles Jumal oma südames, et ta ei hävita enam elu maa pealt, vaatamata sellele, et inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale. Seega jääb meilegi lootus, et
niikaua kui püsib maa,
ei lõpe külv ega lõikus,
külm ega kuum,
suvi ega talv,
päev ega öö (1Ms 8:22).
KukkMihkel2_2016

 

 

 
 
Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)