Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Loodud valitsema koos Jumalaga

20.09.2011 | | Rubriik: Jutlus

Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: «Kas sa tahad terveks saada?» Haige vastas talle: «Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.» Jeesus ütles talle: «Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!» Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: «Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.» Tema aga vastas neile: «See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!» Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: «Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!» Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.
(Jh 5:2–11,14–15)

Armsad sõbrad. Kui Jumal taeva ja maa, kõiksugu taimed, olendid ja inimesed lõi, siis vaatas ta kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Võis rahus hingata kõigist oma tegudest (1Ms 1:31 jj).
Kui Jumala Poeg Jeesus pühaks hingamispäevaks Jeruusalemma läks, siis vaatas temagi Isa loodud maailma, ja vaata, see ei olnud üldsegi enam hea. See oli rikutud ja katki. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid. Ei saanud mõeldagi enam hingamisele. Tuli asuda taas tegutsema. Nõnda lõppes seitsmendal päeval Jumala hingamispäeva pühitsemine ja sündis nädala kaheksas päev – uue loodu päev (vt 2Kr 5:17; Gl 6:15).
Kolmkümmend kaheksa aastat – see on terve inimpõlv. Kui Iisrael rändas kõrbes tõotatud maa poole, siis kolmekümne kaheksa aastaga hävis kogu see sugupõlv, kõik sõjamehed leerist, kes Egiptusest teele olid asunud. Nad kaotasid kannatlikkuse, hakkasid nurisema, ei uskunud, muutusid kärsituks, nende lootus kustus. Aga ometi saabus see päev, mil Issand ütles: «Võtke nüüd kätte ja minge …» Tõsi, nurisejate ja uskmatute jaoks oli siis juba hilja (5Ms 2). Asja lõpp on parem kui selle algus, kannatlikkus on parem kui ülbus (Kg 7:8); hea on oodata kannatlikult Issanda päästet (Nl 3:26); viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse, lootus ei jäta häbisse (Rm 5:3 jj); õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa (Mt 5:5).
Jumal lõi inimese teistmoodi kui ülejäänud loodu. Ta läks välja riskile. Ta lõi inimese oma näo järgi, Jumala sarnaseks – valitsejaks. Jumalaga koos pidi inimene hakkama valitsema kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad (1Ms 1:26 jj). Paraku aga otsustas inimene valitseda üksi. «Miks koos Jumalaga?» «Kas Jumal on tõesti öelnud…?» (1Ms 3:1) «Miks peaksin ma sõna kuulama?» «Ma tean ise, mis mulle parem on.» «Milleks ennast jagada?» Sellest hetkest peale kadus kogu valitsus ja võim. Nüüd ei suuda inimene valitseda isegi mitte iseennast.
«Kas sa tahad terveks saada?» «Tahad või ei taha?» «Ei või jah?» «Tahaks küll, kuid …» Ja siis hakkab tulema – «mul pole kedagi, kes mind aitaks». «Need teised, need teised seal takistavad mind.» Selline vastus on üdini inimlik. Me kõik tahame. Ja leiame samas sada põhjust, miks siiski ei saa, miks me ei suuda. Ega see polegi nii vale. Küllap enamik toodud põhjendustest on igati õiged. Üksi, omast jõust ja omast väest me seda ei suudagi – me pole loodud üksi valitsema.
Jumala armust jõudis too haige seal Betsata tiigi ääres kannatlikult oodata. Oodata inglit, peaingel Raafaeli. Sõnumitoojat, kelle nimi tähendab «Jumal on tervendanud». Oodata kannatlikult päeva, mil kõlasid sõnad: «Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!» Need kolmkümmend kaheksa aastat oli piisav aeg – ta oli mõistnud oma olukorra tõsidust. Ta tahtis ja võttis kuulda – nüüd sai temastki Raafael.
«Tõuse üles!» – see hääl oli kõlanud ka varem. Tohuvabohu oli kunagi kuulnud sedasama häält, kui kõlas: «Saagu valgus!» Iisrael kuulis seda häält: «Võtke nüüd kätte ja minge!» Meiegi kuuleme seda: «See on minu ihu, see on minu veri; tulge, sest kõik on juba valmis!»
Eeloleva pühapäeva märksõnaks on tänulikkus. Mis on tänulikkus? Tänulikkus on, kui võtame kuulda. Võtame kuulda vennalikku nõu: «Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!» Tänulikkus on, kui läheme ja ütleme ka oma ligimestele, kes on see, kes meid terveks teeb. Aamen.

Kristjan Hüllo Simson
,
Kärdla koguduse õpetaja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)