Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Loobumine pole ülim siht

17.02.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Veebruar on kuu, kus soovi korral saab juba peatse saabuva kevade märke lugema hakata. Mida meile selle talve lõpp toob, seda me veel ei tea. Aga teame, et möödunud kuud ei ole kohe kindlasti kerged olnud. Kui läinudkevadine viiruspuhang möödus paljuski meie inimestele veel lähikontaktideta, siis lõppev talv on ilmselt päris paljudele toonud teate mõne hea sõbra, sugulase või iseenda ja oma pere nakatumisest ning paraku mõnikord ka veelgi kurvemaid uudiseid. 

Sellel nädalal algab paastuaeg. See on tõsine enesesse vaatamise aeg. Erinevate kirikute traditsioonides on see luksusest ja mugavusest loobumise aeg. On vana tava, et loobumisega kokku hoitud raha annetati abivajajatele. Kuid ilmselt ei ole paastumise kõige tähtsam siht siiski millestki loobumine ja ilma jäämine, vaid hoopis Jumala leidmine. 

On võimalik leida erinevaid aluseid paastumiseks ning seejuures on kõige tähtsam siirus. Ütleb meile ju ka Kristus mäejutluses: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes!“ (Mt 6:16)

Kunagi selgitas üks Peipsiääre vanausuliste kogukonna juht mulle nende kogukonna tavasid paastumisest. Sealse kogukonna tavade järgi on paast just nii karm ning ülestõusmispühad on väga oodatud rõõmupidu. Kogukonna juht tunnistas, et mitte iga kiriku liige ei suudagi nende tavade järgi paastu pidada. Kuid seda suurem on rõõm, kui raske katsumus saab ületatud ning paast saab kõiki tavasid järgides siiski peetud. 

Ent paastuaeg ei ole ainult karm ja raske, ka sellesse aega jätkub rõõmsaid sündmusi. 

Järgmisel nädala on meil põhjust ühiselt pühitseda meie Eesti Vabariigi aastapäeva. Mulle tundub, et selle tähtpäeva pidamine on ajas muutunud. Kui taasiseseisvumise algaastatel oli see suuresti vaid riiklik püha, siis nüüd on see aina rohkem ka perekonnas peetav pidupäev.  

Pidustuste kõrval on see aga ka aeg, mil võtta hetk mõtlemaks ja mõistmaks, kui rasked on olnud meie riigile need kuud, mil on tulnud võidelda nähtamatu vaenlasega. Olen trehvanud end mõttelt, et kui selline kriis oleks tabanud meie riiki selle taasiseseisvumise alguses, kas siis oleksime riigina nii hästi vastu pannud. Kas meil oleks siis jätkunud meedikuid, kas oleks jätkunud riiklikku mõtlemist ja jõudu rasked otsused ka ellu viia ning kas oleks tol ajal rahval jätkunud usku oma riigi võimetesse? 

Tõdema peab aga seda, et tänagi pole teadlastel ega riigijuhtidel kerge ning neil tuleb hakkama saada valusa, terava, aga ka konstruktiivse kriitikaga. Ja olgugi et tormist räsitud, peab meie riigilaev vett ja püsib pinnal.

Raske aeg on meditsiiniasutuste, riigijuhtide ja rahva kõrval proovile pannud ka meie kirikud ja kogudused. Kirikuid külastades ning erinevate kirikute vaimulikega vesteldes on kurb tõdeda, et viirus on oma osa võtnud ning teenistusel osalejate hulk on vähenenud. Muidugi annab oma osa piirangutest põhjustatud keerukus korraldada kirikuelu ning erinevaid üritusi. Kuid ilmselt jäädakse kõrvale ka kartuses nakatuda või lähedaste palve tõttu mitte osaleda rahvarohketel kogunemistel. Need takistused saavad ühel hetkel läbi, aga kas eemale jäänud inimesed leiavad tee kirikusse tagasi ka pärast kriisi, seda ei oska me täna ette näha. Keerukas aeg on tervikuna katsumuseks ja kannatuse ajaks kogu kirikule ning arusaadavalt ei ole see lihtne ka kellelegi teisele. 

Aga ristirahvana on meil alati lootust. Ja liigseks mureks pole meil ei põhjust ega ka õigust. Ütleb ju lõpuks ka apostel meile: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4:6–7)

 

 

 

 

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti peakaplan

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)