Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Loobu klammerdumast

24.09.2003 | | Rubriik: Jutlus

Mt 6:25–34
Kes meist poleks kunagi esitanud endale küsimust elu mõttest või miks ma olen just praegu ja siia sündinud. Meil on alatine vajadus mõtestada ümbritsevat maailma ja elada sihipäraselt seatud päevade jadas; otsida tähendust ja seada eesmärke, olgu rutiinis või vahelduses, anda mõte meie kätte usaldatud ajale. Kui oleme selle leidnud, tunneme ennast õnnelikuna, õigupoolest ei ihkagi me muud kui leida üles see lühike, kolmetäheline sõna – õnn.
Enamuse oma ajast täidame muretsemisega, sest nõnda nagu õnngi võib peituda tuhandeis pisiasjades, on murega samasugused lood. Muretsemine annaks justkui tähenduse muidu tühjalt seisvale ajale, ka siis kui mõistame, et sellest ei sõltu tegelikult miski. Olen mõelnud, et muretsemine on ehk unistamise teine külg või pahupool, ilma üheta pole teist.
Isegi kui teame, et päevade pikkus on ikka ühesugune ja kord need lõpevad meie jaoks, on ometi meis kaljukindel veendumus, et miski on püsiv, jääv, surematu. Juba Lääne-Hani keiser saatis aastal 218 eKr pärast edukalt üle elatud kolmandat atentaadikatset ekspeditsiooni Idamerre otsima surematust ja sajad alkeemikud lootsid leida ainet, mis muudab kõik kullaks.
Eurooplastegi vajadused pole olnud suurt teistsugused. Valgustusaegne lipukiri inimesest kui asjade mõõdupuust ja Albert Schweitzeri kunagistele sõnadele «Olen elu, mis tahab elada elukeskkonnas, mis tahab elada» saab tänapäeval, tarbimisühiskonna ja reklaamimajanduse ajastul anda tõeliselt uue sisu.
Kõik meid ümbritsev on alati varmalt valmis aitama leida meie päevadele mõtet ja sisu ning vajaduse korral kinkima ikka ja jälle uue identiteedi või tegema meid lausa uueks inimeseks.
Kogu Matteuse evangeeliumi 5. ja 6. peatükk on keskendunud inimeseks olemise olulisematele raskuspunktidele, mis on üksteisega seotud kui pärlid keel. See on teekond, mis tuleb läbi käia, kogeda ja läbi mõelda, et mõista Jeesuse sõnu: «Kus on su varandus, seal on ka su süda!»
Kui vaadata väikeseid lapsi, siis õpivad nad üpris varakult selgeks, mis on MINU oma. Eks täiskasvanudki on olemas läbi asjade, mida omatakse ja me hindame üksteist nende läbi. Elame klammerdumise ja loobumise pingeväljas.
Klammerduda saab kõigesse: asjadesse, inimestesse, meeleoludesse jne. Loobumine võib meid teha justkui nõrgaks, kaotame mõju meid ümbritseva üle ja pole inimlikumat hirmu kui hirm olla tühine. Loobumise kergus on tihti talumatu, sest kardame kaduda ja olematuks muutuda. Anna Haava on «Ohvripalve» esimestes ridades 1917. a oktoobris sõnastanud igaühes peituva hirmu:
«Ei ole mul maja –
Ei ole mul maad –
Ei rikkust, ei varandust muud,
ei kodu, ei õnne, mis puruks läeks …
Mis annan siis ohvriks, ma koduta lind?»
Jah, nii see on, kuid meie elule annabki vaid Jumal tähenduse ja väärtuse. Seepärast on usus ja usalduses alati üksjagu riski, mis ei lase endas ette kindel olla. Seepärast oleme sunnitud ennast ikka ja jälle ümber sõnastama ja heitma endalt vana. Märksa kergem on öelda, et loobu klammerdumast ja looda Loojale, kui seda teha. Kuid see ongi võti, et lasta Jumal enda lähedale.
Igas inimeses on alati olnud peidus loobumise, üksinduse ja süüvimise aeg, et teha ruumi uuele. Nii ei peaks me muretsemise ja ennast ümbritsevaga koormama oma aega, sest see jätab petliku tunde, et aeg on meie oma ja meie käes. Aeg kuulub vaid Jumalale ja meile on antud võimalus seda kas surnuks lüüa või avastada, et aeg kannab endas ajatust, mööduv võib mahutada möödumatut ja inimlik tabab jumalikku.
«Ent otsige esiti Jumal riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb iseenda eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!» Otsida jumalariigi õigust ongi tabada elu ainulaadsust elust enesest. Ehk ongi meie käest palutud ohver vaid see, et teeksime endas, oma meeltes ning ümbritsevas ruumi, mis laseks kuulata Jumala sõnu, et ilmuks Tema tahtmine.
Egiptuses elanud pühak Makarios on 4. saj öelnud nii: «Jumala riik on sinu sees, ühes salajases kohas su südames. Seal on Jumal ja Jumala riik, apostlid ja vaimne valgus, ja õhk, mida sa seal hingad, on Püha Vaim.»
Aamen.
Arho Tuhkru,
Põltsamaa koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)