Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Lõikustänupühast ilusal sügisel

16.10.2013 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Mida külvad, seda ka lõikad, ütleb eesti vanasõna, lihtne ja selge lause, mida õpetatakse igale lapsele.
Tõesti, inimene õpib üsna kiiresti tegelikkuses selgeks, kuidas tegu ja tagajärg omavahel seotud on.
See võib isegi väga ilus olla ja näib lihtne saada heade, meeldivate tagajärgede osaliseks, mida igaüks sisimas ihkab. Igatahes lihtsam kui vaimses maailmas. On väga meeldiv kogeda ja teada saada, et kui kastad lille, siis ta õitseb, kui silitad koera, siis on ta su sõber. Tagurpidi käies ent on suur tõenäosus valusasti kukkuda.
Vaimseid ande võtab maine inimene tihti iseendastmõistetavana ega taju isiklikku seost, et selle teo eel on samuti kunagi külvatud seeme, võib-olla on seda juba teinud esivanemad. Sest ka vanemate patud, kahjuks, nuheldakse lastele tagasi.
Imelik, et usus kasvades inimene õpib tihtipeale tänama hiljem kui palvetama, paluma. Isegi siis, kui aitäh-sõna on rääkima õppides selgeks saadud. Siin aitab ja kannab meid kõiki traditsioon, mida lõikustänupüha ju on. Saagi koristamise rõõmsat, rikkalikku lõppu tähistavad kõik põlluharijad rahvad. Seal, kus paganlikud kombed veel alles, tuuakse tänuohvreid. Kombestiku järgi inimene teab kuidagi rohkem, et peab oskama tänada, ja et saada, peab oskama ka anda.
Gruusias oli mõnedel Eesti Kiriku lugejatel hiljuti meeldiv võimalus osa saada viinamarjakoristuse lõpetuseks peetavast pidusöögist, kus teemakohaseks pearoaks oli värske kitseliha, maitsestatud vaid soola, melissi ja natukese koriandriga. Komme nõuab, et isegi need, kellele see väga ei maitse, söövad tükikese, sest kits on ju oma elu jätnud. Gruusias oli kirikuelu inimeste seas tõesti väga elav, voonakesed pühitseti enne ohverdust.
Läinud nädal kinkis meilegi imeilusat sügisilma, mil oli hea pidada tänavusi lõikustänupüha teenistusi, korjata veel viimaseid looduse vilju ning seejuures ka mõtiskleda filosoofiliselt nii lõikuse kui tänu üle. Tänavune suvi lubas tõesti rikkalikult lõigata, nüüd oli käes hetk, kus seda meenutada ja tänada ning üle Eesti kirikutes seda ka tehti.
Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)